:format(webp)/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
/nginx/o/2012/05/21/1117030t1h4a4e.jpg)
Valuoja oru tuleviku kohta on tehtud viimasel kümnel aastal ohtralt kõikvõimalikke plaane, aga neist ühtegi pole suudetud ellu viia. Kõige grandioossem oru korrastamise kava valmis siiski palju varem: mõni aasta enne Teist maailmasõda.
Ilmasõda tegi lõpu grandioossele inglise stiilis pargi unelmale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toonase kavatsuse järgi oleks Valuoja orust pidanud saama sadat liiki puudega puiestik, millele taheti anda Konstantin Pätsi nimi. Sõda ja sellele järgnenud okupatsioon tõmbasid neile plaanidele küll kriipsu peale, ent ometi võib orus teadja pilguga ringi käies veel praegugi näha tolle kava mõningaid jälgi.
Konstantin Pätsi puiestiku rajamiseks tehti esimesed sammud 1938. aasta uusaastaööl, mil Viljandi linnavolikogu korraldas raekojas piduliku koosoleku. Kokkusaamisega tähistati nii uue aasta saabumist kui vastse põhiseaduse kehtima hakkamist.
Kummardus riigihoidjale
Seda sõjaeelse Eesti Vabariigi perioodi nimetatakse vaikivaks ajastuks: opositsioonijõud olid tasalülitatud ning kõik käis riigihoidja Konstantin Pätsi taktikepi järgi. Isikukultusele viitab ka kõnealune linnavolikogu koosolek: riigihoidjale saadetakse tervitustelegramm, asutatakse Konstantin Pätsi nimeline kultuurkapital ning Valuoja puiestikule antakse Pätsi nimi.
«Sakala» kirjelduse järgi oli raekoja saal sel õhtul kaunistatud loorberitega ning nende vahel asetses sinimustvalgel alusel Konstantin Pätsi büst.
Puiestiku kohta võeti vastu ka mõni praktilist laadi otsus: lepiti kokku, et hiljemalt 1938. aasta 1. maiks peab linnavalitsusel olema valmis selle plaan, mis esitatakse maikuu koosolekul linnavolikogule heakskiitmiseks. 1938/1939. aasta eelarvest otsustati töödeks eraldada 1600 krooni.
Varakevadel käis linnavalitsuse kutsel Viljandis Tallinna aiandusinsener F. Lepp, kellele tehti ülesandeks koostada puiestiku rajamise ja korrastamise kavand. 30. mail esitati see linnavolikogule kinnitada.
«Sakala» hinnangul pidi uuest pargist kujunema Viljandi kõige kaunim koht. «Kui Lossimägede wõlu seisneb päämiselt waremetes, põlistes ja poolmetsikult kaswawates puies, wanades wallikraawides ja mäekülgedel kaswawates padrikutes, siis uus puiestik peaks wõluma kõigiti kui eeskujulikult korrastatud ja kultiweeritud puhke- ja jalutuskoht,» kirjeldab ajaleht.
«Park rajatakse inglise pargi stiilis, kus puud on istutatud salude ja gruppide viisi, lisaks sellele saavad seal olema liivatatud platsid, teed, alleed, ilupuud ja põõsad, lilleklumbid, tiigid jpm,» loeme edasi.
«Sakala» vahendab, et parki plaanitakse istutada terve suur hulk eri liiki puid, nagu pärnasid, harilikke ja mägivahtraid, mitut liiki kastaneid, papleid, arukaski, hõbedasi leinapajusid, pöökpuid, tammesid, pooppuid, Mandžuuria pähklipuid, Siberi ja Jaapani lehiseid ning nulge.
«Platsid ja teed oleksid prügitatud ja liiwaga kaetud, puudegruppide ja salude vahel harilik rohelus kuiwendatud maakamaral,» annab ajaleht teada.
Tiigid, sillad ja süstad
Puiestiku piirid olid ette nähtud samad mis praeguselgi Valuoja orul, ainult et Paalalinna südalinnaga ühendava viadukti ehitus oli siis alles plaani järgus. Kokku hinnati puiestiku pindalaks 12 hektarit. Maa-ala kavatseti kuivendada torukraavidega, kusjuures vajaduse korral oldi valmis Valuoja süvendama ja osaliselt õgvendama.
Valuoja ise oli plaanis üles paisutada, et luua selle abil kolm veesilma, millest üks pidi tulema kaksiktiik. Pikliku kääruderohke tiigi nägi kavand ette rajada Vaksali ja Leola tänava nurka, teine, suurem oli ette nähtud puiestiku keskossa ning selle keskele jääva saareni kavatseti teha laudsild. Saarekesel asuvasse väiksesse lehtlasse olnuks jalutajatel võimalik minna varju vihma või kõrvetava päikese eest.
Kolmanda tiigi paigutasid kavandid Jakobsoni tänava ülesõidukoha lähedusse. See oli plaanis rajada nii suur, et seal saanuks sõita süstadega nagu Tallinnas Schnelli tiigil. Sealsamas kaldal asetsenuksid puiestiku vahimaja, süstasadam ja muud vajalikud ehitised.
Lähedusse oli plaanitud kujundada mõne raidkuju püstitamiseks väike plats. Suurema platsi nägid kavandid ausamba püstitamise tarvis ette pargi keskele ning arvestades aega ja puiestiku nime, pole raske aimata, kelle kuju võidi silmas pidada.
«Sakala» kirjeldust mööda oli kogu haljasala kavandatud nii, et sinna oleks «wõimalik püstitada raidkujusid, rajada peenraid ja purskkaeva. Wiimaste väljaehitamisega ei tohiks kavandi autori hinnangul tekkida probleeme, sest loomuliku weelanguse tõttu pole wajadust kunstlikku survet tekitadagi».
Ajaleht jätkab, et aiandusinsener Lepa kavandi järgi on sellele ette nähtud viis platsi, seitse silda ja sillakest, süstasild ja kolm tiiki.
Oma ülevaate lõpetab «Sakala» tõdemusega, et puiestiku lõplik väljaehitamine nõuab aastaid. «Kuid arwatawasti kümne-kahekümne aasta pärast on puud juba küllalt suured, rääkimata muidugi hekkidest ja põõsastest, ning uus puiestik kujuneb siiski ka üheks eelistatumaks jalutuspaigaks kodanikele,» lisab ta optimistlikult.
Pisikesed täiendused
Pätsi puiestiku kavand oli volikogu koosoleku tähtsaim punkt. Linnapea August Maramaa hinnangul pidi pargi lõplik väljaehitamine võtma aega ning linnavalitsus kavatses selleks esitada tulevikus viis- või kuusaastaku.
Friedrich Werncke pidas kavandi kõige nõrgemaks kohaks seda, et peasissekäik oli plaanis teha Vaksali tänavale elektri kõrgepinge transformaatori taha. Tema meelest pidanuks peatee algama ikka linnapoolsest küljest.
Linnavolinikud soovisid veel, et väljaehitamise kulude kohta koostataks eelarve ning jäetaks võimalus teha projektis väikseid parandusi. Paranduste tegemiseks võttiski linnavalitsus sel korral küsimuse päevakorrast maha.
Juuli alguseks oli aiandusinsener Lepp oma kavandit veidi täiendanud — juurde olid tekkinud näiteks puhkuseplats ja laste mänguplats — ning see oli taas plaanis esitada volikogule vastuvõtmiseks.
Nii läkski. 1. augustiks oli kavandi kinnitanud ka Eesti Vabariigi siseministeerium. Kinnitus tuli hankida veel üksnes Loodushoiu ja Turismi Instituudilt, sellekohaste küsimuste kõrgeimalt instantsilt, kelle otsused olid lõplikud.
Haruldased puuliigid
Augusti keskel käisid Maramaa ja Lepp kavandit instituudis esitlemas ning see tunnistati vastuvõetavaks. Mõni väike muudatusettepanek siiski tehti: näiteks peeti üht saart tiigiga võrreldes liiga suureks ning teise tiigi kaldale plaanitud kiviktaimlat madala ja niiskevõitu pinnase tõttu ebakohaseks.
Puiestikku istutada kavatsetavate puude kohta võeti vastu sooviavaldus, et ei liialdataks välismaiste liikidega, vaid eelistataks kodumaiseid, mis on odavamad ja kasvamistingimuste poolest vähem nõudlikud.
Talveks jäi pargi rajamine soiku, kuid 1939. aasta aprilli «Sakala» annab teada, et linnavalitsus on pöördunud mitme puukooli ja metskonna poole, hankimaks pargi tarvis selliseid liike, mida linna puukoolist pole võimalik saada.
Ühtlasi tutvustatakse ajalehes lähemalt parki plaanitud puude arvu ja kooslust. Sealt loeme, et Lepa kava nägi ette rohkem kui sada isesugust puuliiki, mille hulka kuulusid muu hulgas sellised haruldused nagu hõbepärn, jalakalehine kask, roheline pöökpuu, hõbepaplid, tuhkpihlapuu, mustad paplid, palsamipaplid ja ebatsuugad. Mõnda liiki puid plaaniti istuda ainult kaks-kolm.
Üldse nägi projekt ette 1350 puud ja 2900 põõsast. Et pargis kasvas neid juba ennegi, pidi sinna ühtekokku tulema kaugelt üle 4500 puu ja põõsa.
Artikkel lõpeb taas nentimisega, et pargi rajamine võtab aega mitu aastat.
Paraku on see viimane kord, kui «Sakala» Konstantin Pätsi puiestiku kavandamisest kirjutab. Veidi rohkem kui aasta pärast okupeerisid punaväed Eesti ning siia jõudis Teine maailmasõda.
Osa puid jõuti parki siiski kohale tuua. Need istutati vahepeatusena rühmiti, et panna hiljem kasvama õigetesse kohtadesse. Neidsamu puid võib praegu näha Valuoja orus moodustamas tihedaid salusid. Liiga lähestikku kasvavad nad seetõttu, et olid mulda pandud üksnes ajutiselt.