Kunagise hansa veetee taastamine tuleks kõne alla üksnes turistidele mõeldes, kuid esialgu pole veel selge, kes sellega tegelema peaks. Kõige suuremad tööd ootaksid tee rajajat Viljandi ümbruses, kus jõed on muutunud läbimatuks.
Sajandeid plaanitud tee võib plaaniks jäädagi
19. mai 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hansaaegse Pärnu—Viljandi—Tartu veetee taastamise mõtte soojendas üles europarlamendi liige Vilja Savisaar-Toomast «Sakala» arvamusliidrite lõunal peetud ettekandes.
Traditsioonide elustamine
Eurosaadik märkis, et kuigi plaan võib esmapilgul ulmeline tunduda, tekitaks see suurt huvi kodu- ja välismaistes turistides.
«Nii Euroopa Parlamendis kui Euroopa Komisjonis toetatakse tugevalt Euroopa siseveeteede arendamist, sest veetransport on soodsam ja keskkonnasõbralikum kui maanteetransport,» rääkis Savisaar-Toomast. «Ka selle idee arendamiseks on vaja igakülgset koostööd väga paljude osaliste vahel, ent siingi on võimalik taotleda Euroopa Liidu fondide toetust.»
Tartu ülikooli loodusgeograafia õppejõud Arvo Järvet on aastaid olnud kõnealuse idee toetaja ja propageerija ning tema kinnitusel võib veetee väljakujundamist ainult tervitada.
«Peab muidugi aru andma, et tekitada ei saa niisugust veeteed, kus hakkaksid sõitma suured laevad — sellist pole kunagi olnudki,» ütles Järvet. «See hakkaks tööle kui turismimarsruut väiksematele alustele.»
Viljandi maavanem Lembit Kruuse on seda meelt, et hansatraditsioone tasub meeles pidada ning neis peitub rolle ka tänapäeva elu ilmestamiseks. Traditsioonide elustamine on tema hinnangul eeskätt Viljandi suur võimalus.
«Hansatee kaubandusteena ei taastu,» on maavanem siiski realist. «Mõne idee rakenduse või atraktsioonina valitud lõikudes võib see aga olla intrigeeriv ja huvipakkuv.»
Kruuse kinnitust mööda tuleb alati oluliseks pidada vee lähedust ja sellega seonduvaid võimalusi. «Vesi ja tuli on kaks asja, mis on inimesi lummanud juba aegade algusest. Hansastiil on inimestele üsna sümpaatne ning sellele väljundit leida ja traditsioone hoida tasub küll.»
Sajandeid plaanis
Kunagise veetee taastamine pole uus idee. Tartu—Pärnu veeteest räägiti juba Rootsi ajal, siis olid põhjuseks puidukaubanduse arendamise plaanid 1687. ja 1688. aastal.
Uuesti kerkis Pärnu—Tartu veetee rajamise mõte esile 1761. aastal Peterburi kommertskolleegiumis. Tsaarinna Katariina II käis 1764. aastal Pärnus ning tegi veetee rajamise eeltööd ülesandeks toonasele Eesti- ja Liivimaa kindralkubernerile George von Browne’ile. Plaanis oli rajada kanalid Tänassilma jõest Navestini. Projekteerimiseni siiski ei jõutud.
Loodimistööd võeti uuesti ette XIX sajandi algul. Kuigi leiti, et ettevõtmiseks pole otseselt üle jõu käivaid takistusi, jäi see Napoleoni sõdade ja projekteerija insener Fincki surma tõttu jälle mõneks ajaks soiku.
Liivimaa kindralkuberneri Philipp Paulucci eestvõttel asuti veeteega tegelema ka 1817. aastal. Seda looditi ja uuriti insener Brauni juhtimisel. Ettevõtmise kallidusest hoolimata hakati 1821. aastal puhastama Emajõge ning aasta hiljem jõuti rajada kaks kilomeetrit Kuudekülast algavat Uusna—Viljandi kanalit. Veetee ehitus tõusis päevakorrale veel ka XIX sajandi teisel poolel.
Keerulised lõigud
Viimati kõneles veetee taastamisest kõvema häälega ettevõtja Rein Kilk kümmekonna aasta eest. Tema julgemad plaanid nägid ette palgivedu Peipsi idakaldalt laevaga Tartu sadamasse, sealt edasi Suure-Jaani saeveskisse ning Pärnu sadama kaudu riigist välja. Reaalsete sammudeni ei jõutud aga ka siis.
Veetee taastamise juures ootab ees palju probleeme. Arvo Järveti sõnul on iseäranis keerulised lõigud Raudna jõel Kõpu jõe suudmest Viljandini ning Tänassilma jõel Ärma jõe suudmeni.
«Raudna jõe lõik on eriti probleemne,» nentis teadlane. «Alustada tuleks väliuuringutest. Idee on igal juhul huvitav.»