Adrenaliinirohke spordiala

Carl Heinrich Pruun möönab, et jalgrattasõit on riskantne spordiala. Mida kõrgemale tasemele jõuda, seda suuremaks kasvavad võistlustel kiirused ja pimedates kurvides on oht suures rühmas kukkuda. Riskantsed on ka maanteetreeningud: just seal on hukkunud tuntud profirattur Lauri Aus ning sama kurb oli Viljandist pärit noore ja andeka spordimehe Janek Ermeli saatus.

Carlil ei ole seni õnneks suuremaid kukkumisi ja vigastusi ette tulnud. Suurte veokijuhtidega on tal olnud head kogemused. «Kui näen, et nad minuga arvestavad, tänan neid alati käeviipega,» ütles spordimees. Ta usub, et rõõmsa meele ja hea sõnaga saavutab elus rohkem kui rusikat näidates. «Kõost Põltsamaale sõites jääb teele Rõstla karjäär, kust sõidab välja killustikku vedavaid rekkasid. Olen aastast aastasse neid käeviipega tänanud, kui nad vastassuunavööndisse sõites kenasti suunda näitavad.»

Aeg-ajalt tuleb Carlil maid jagada suurte koertega. «Kord talve hakul sõitsin Kõo ja Esku vahel Loopre käänulist teed mööda. Olid miinuskraadid ja tee oli väga libe. Püsisin iga hinna eest sissesõidetud autorajal. Ühtäkki märkasin kaht koera, neist üks haukus pedaali juures. Mida teha? Leidsin, et seisma jääda on kõige ohtlikum. Otsustasin edasi sõita, ise mõtlesin: koer, kui sinu pärast kukun, siis tulen koju järele ja annan naha peale!

Kohe, kui olin nii mõelnud, pööras koer otsa ringi ja lontsis kodu poole.»