Mulgimaa üle peetakse taas aru

Arvo Malingu arvates on kultuurilise eneseteadvuse areng kohaliku ettevõtluse kosumise eeldus. Foto: Elmo Riig / Sakala

Homme peetakse Hallistes president Toomas Hendrik Ilvese osavõtul Mulgimaa arvamusliidrite lõunat.

Karksi vallavanem Arvo Maling loodab, et arupidamisel koorub mõni hea idee, mis võiks XXI sajandil anda piirkonnale samasuguse arengutõuke nagu XIX sajandi keskel talupoegadele avanenud võimalus maid ja maju päriseks osta.

Aprilli lõpul peeti Mulgimaa tuleviku üle aru traditsioonilisel suurkogul. Nüüd tehakse sama koos presidendiga arvamusliidrite ringis. Arvo Maling, miks otsustasite kaks ühesuguse eesmärgiga sündmust korraldada sedavõrd lähestikku? Miks üldse on nii palju tarvis nõu pidada?

Head nõu ei ole kunagi liiga palju.

Aga arvamusliidrite lõuna idee tekkis ükskord, kui mõtlesime, kuidas Toomas Hendrik Ilves saaks Mulgi kultuuri instituudi patrooni ja kohaliku taluperemehena siinsele piirkonnale kasulik olla. President pakkus välja, et me võiksime üles otsida arvamusliidrid, kes on ühel või teisel moel Mulgimaaga seotud, kuid kes oskavad öelda, millisena see kant väljastpoolt paistab. Nüüd siis olemegi sellised inimesed kokku kutsunud.

Niinimetatud mulgindusest on viimasel kümnendil väga palju räägitud. Mida uut see on andnud peale selle, et aeg-ajalt nõu peetakse?

Eks konverentsid ja nõupidamised paista kõige paremini välja, eriti siis, kui neid tehakse koos presidendiga.

Samas pingutame mulgi keele hoidmise kõrval ikka selle nimel, et noorte väljavool poleks nii suur. Üks vahend selleks paljude teiste seas on hoida sidet oma kultuuriga. See, kuidas meie tantsurühmad panid varem avalikeks esinemisteks selga Saaremaa rahvarõivad, oli nonsenss. Enam ei aruta rahvatantsunaised selle üle, kas Muhu seelik on ilusam kui Halliste oma — nad teavad, et nende kodu on Mulgimaal ja sellega käib iseenesestmõistetava asjana kaasas kohalike rõivaste kandmine. Selles mõttes on inimeste teadvuses väga palju muutunud.

See, kuidas täpsemalt kultuurilise eripära pealt teenida, on juba omaette küsimus.

Selles osas pole vist väga kaugele jõutud.

Setu- ja Võrumaa on tõepoolest jupi jagu kaugemal. Võrokestel on riigi rahastatav kultuuriinstituut ning setodel tugevad programmid, mille algus ulatub juba 1990. aastatesse. Meie jõuame alles praegu sinnamaale, kus nemad olid 10—15 aastat tagasi.

Küllap tuleb siinkohal arvestada tõsiasja, et setodel säilis pärimus elavana ka Vene ajal, aga Mulgimaal hävitati see peaaegu täielikult.

Eks pärimuse kandjaid jäänud ka siia, aga edasise osas saab otsustavaks ikkagi see, kuivõrd siin praegu elavad inimesed oma juurte ja kodukoha ajaloo vastu huvi tunnevad.

See, kui toredad kuued selga pannakse ning üheskoos lauldakse ja tantsitakse, on asja üks pool. Teine teema on kohalik ettevõtlus. Kuidas teile Mulgimaa praegune majanduselu tundub?

Töökohti napib. Eriti vähe on tegevust niinimetatud valgekraedele. Kui nõukogude ajal jagus maale agronoome, zootehnikuid, loomaarste ja insenere, siis nüüd täidab iga farmipidaja neid rolle ise.

Aga ma julgeks siiski Karksi-Nuia ümbruse põhjal öelda, et kümne aasta taguse ajaga võrreldes on asi paremaks läinud.

Turismiarendajad kurdavad, et Mulgimaal pole käegakatsutavat objekti, mille kaudu saaks seda kanti tutvustada. Sooglemäe talu kujundamisest külastuskeskuseks pole  seni asja saanud.

Sooglemäe lugu, nagu kogu meie praegune elu, on suuresti projektipõhine. Me ei saanud ühest projektist raha ja teist sobivat pole leidnud. Aga see ei tähenda, et idee oleks maha maetud.

Mitmel pool taastatakse uhkeid häärbereid. Neile mõeldes peame väikestviisi plaani, et ehk õnnestub kunagi käima panna unustatud mõisate programmi laadne asi, mille sisu oleks Mulgimaa avastamine ilusate talude kaudu. Miks ei võiks peremehed külalistele rääkida oma kodu ajaloost ja taastamisest?

Tõsi on see, et kui praegu keegi helistab ja küsib, mis meil siin Mulgimaal mulgilikku näidata on, saame ilusa looduse kõrval välja pakkuda Helme muuseumi ning Anu Raua muuseumi Raudnas. Ülejäänud muuseumid on seni jäänud küla- ja koduloomuuseumideks, millele pole uhket mulgi silti külge pandud.

Meile anti pärast 1850. aastat ajalooline võimalus, kui Ruhja mõisnik mõtles esimesena välja, kuidas talupoegadele maad müüa. Paarkümmend aastat hiljem oligi Halliste kihelkonnas 94 protsenti taludest vabaks ostetud, samal ajal kui mujal Eestis oli see protsent vaid 5,5. Sealt see rikkus tuli. Nüüd ongi meie asi küsida, kas ka XXI sajandil võiks meile mõni selline võimalus avaneda.

SELGITUSED

JANNE JÄRVELT,
Mulgi kultuuri instituudi juhataja

President ei saanud viimasele Mulgimaa suurkogule tulla ja pakkus välja, et võiksime korraldada eraldi debati. Et ainsad talle sobivad ajad jäid maikuusse, sattusid kaks sündmust tõepoolest väga lähestikku.
Aga see ei muuda ideed kehvemaks, sest kokkuvõttes tahame ikkagi Mulgimaa elu edasi viia.
Kui suurkogul oli enamasti kohalik rahvas, siis selleks reedeks on Hallistesse palutud palju niisuguseid inimesi, kes teevad otsuseid kaugemal ja kõrgemal.

ENE SAAR,
Paistu vallavanem, Mulgimaa arenduskoja juht

Ma ei jaga vaadet, et Mulgimaal on viimasel ajal olnud palju kära ja vähe villa. Ehkki seda on raske mõõta, oleme mõttetalgutest saanud palju kasu. Käegakatsutavad näited on turismitrükiste väljaandmine ja giidide koolitamine, et võõrad hakkaksid meie vastu rohkem huvi tundma.
Ettevõtluses on paikkonna omapära kasutamine suur võimalus. Mulgimaal ei tehta seda praegu piisavalt, mistõttu peame pidevalt otsima võimalusi, kuidas aktiivseid inimesi selles suunas tegutsema panna.