Kaduva kunsti looja

Maketti on Jaak Vaus nõus lõputult ümber tegema, et vaatajate ette jõuaks parim tulemus. Kui lavastus on valmis, rändab pappkujundus prügikasti, et teha laual ruumi järgmisele. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kruvitakse, saetakse, maalitakse. Lammutatakse. Kunstniku idee ja jooniste järgi töökodades tehtud lavakujundus muutub kasutuks päeval, mil tükk teatri mängukavast välja arvatakse.

Märtsis esietendunud «Kalmistuklubi» lavakujundus oli teatrikunstnik Jaak Vausil Ugalas viiekümne üheksas.

Meie kohtumise eel istus mees töölaua taga ja tegi vastset kujundust juba ümber. Eesti teatrite lavad on erinevad ning enne kui tükk ringreisile sõidab, tuleb kunstnikul leida sellele teistesse oludesse sobiv lavalahendus. Ugalas lavastatud näitemäng näeb Eesti Draamateatris kindlasti välja mõnevõrra teistsugune kui koduteatris.

Kujundust luues peab kunstnik arvestama ka dekoratsiooni neid omadusi, mis etenduses tähtsad ei ole. Näiteks seda, kuidas detailid autokoormasse mahuvad ning kui lihtne on lavatöölistel kujundust etenduseks valmis seada ja pärast taas kokku pakkida.

Vaus on Eesti ja välismaa teatrites kujundanud 243 lavastust. Ta ütleb, et kõik algab kavandist. Tekstiraamatut lugedes vaimusilma ette kerkinud kujutluspiltide järgi visandab ta pliiatsiga eskiise, millest hiljem võivad saada joonised ja makett. Papist kujundusega läheb kunstnik lavastaja juurde ja näitab, kuidas tema tulevast lava endale ette kujutab.

Kujundust kavandades pole Vausi sõnul mõtet ilupilte teha, sest need võivad luua pettekujutlusi, mistõttu lavastajal on raskem tulemust silme ette manada. Ka kostüümid eelistab Vaus joonistada mustvalged ning lisada kavanditele hoogsate joontega selgitusi värvide kohta.

Papp ja käärid

Lavakujunduse loomiseks vajaminevaid tööriistu on palju, aga kõik algab siiski ideest.

«Mõte on kõige tähtsam. Seejärel tulevad appi 3B-pliiats, papp, käärid ja liim,» loetleb Jaak Vaus vahendeid, millega teatrikunstnik tööd alustab. Ta ütleb, et on nõus maketi järgus tööd lõputult ümber tegema, aga siis jõuab kätte aeg tilluke papplava suurena valmis ehitada.

«Teatri töökojad on kunstniku näpud,» selgitab Vaus, kuidas tema ideest saavad aknad, uksed, seinad, sillad, lumesadu ja tähistaevas. Teatrikunstnikul peab olema teadmisi puidu, metalli, õmblemise, keraamika, parukate, meigi ja jalanõude kohta.

«Muu hulgas tuleb selles ametis teada sedagi, mis on stringid ja negližee,» naerab Jaak Vaus ja lisab, et balletikostüümid on väheseid asju, mida ta pole kujundanud, ega tunnegi soovi seda teha.

Meistrite juurde läheb ta täpsete tööjoonistega. Paljud kunstnikud tema sõnutsi neid ise ei tee, vaid jätavad tehniliste joonestajate või teatri lavastusjuhi ülesandeks lavakujundus kavandi ja etteantud mõõtude järgi täpseks joonestada.

Teatrikunstniku näitusepäev on esietendus. Selleks ajaks on töö valmis ja ümber ei saa enam teha suurt midagi — kui, siis ainult väiksemate lavade tarbeks kohandada. Mõnikord on Jaak Vaus siiski tundnud mängukavas olevat lavastust vaadates tahtmist mõnd detaili või värvitooni muuta.

Peale töökodades valmivate dekoratsioonide ja kostüümide on kunstniku kujundada ka lavavalgus.

«Valgusega saab kehvakest kujundust paremaks muuta ja suursuguse ära rikkuda,» kinnitab Vaus ega ole häid valgustajaid kiites sõnadega kitsi. Tema jutu järgi on naisvalgustajad eriti kannatlikud ja valmis hea tulemuse nimel tundide kaupa valguspuldis töötama.

Kunstnik on kogenud, et hästi valitud ja suunatud valgus võimendab kujundust ja näitlejate mängu. Vaataja ei pruugi märgatagi, kuidas sada viiskümmend valgusmuudet aitavad etenduse jooksul meeleolu edasi anda.

Teatrikunstik tegutseb käsikäes lavastajaga. Tal on võimalik teha kujundusi vaid nendele tükkidele, mida kavva valitakse, ning sageli saab tema töös määravaks eelarve.

Mängukavast maha läinud lavastuste dekoratsioonidest püütakse võimalikult palju materjale ära kasutada järgmistes lugudes. Autorikaitse all olevaid lavakujundusi peale paari kostüümi Eestis veel õieti pole, küll aga on tänapäeval levinud tava, et välismaist lavastust repertuaari võttes tuleb osta ka kujundus. Siis jääb kunstniku ülesandeks ostetud kaup kohalikesse oludesse sobitada.

Teatrikunstnik töötab ühe lavastusega keskeltläbi pool aastat. Sellise ajavaru puhul on arvestatud kolm kuud kavandite tegemiseks. Järgmise kolme jooksul valmivad töökodades dekoratsioonid ja kostüümid, jõuavad lavaproovidesse ning seejärel juba publiku silma alla. Mõnel puhul on töö ette teada mitu aastat, kuid hakkama on tulnud saada ka nädalaga.

Pool aastat

«Lava peab olema mängitav,» selgitab Jaak Vaus dekoratsioonide tähtsaimat ülesannet. Kujundus on lavastuse osa ja peab aitama näitlejal selle mõtet vaatajale edasi anda. Paraku on ta tähele pannud, et mõnikord ei märka vaataja isegi näitleja kostüümi, rääkimata ruumikujundusest ja valgusest.

Kunstnik ütleb, et ei liigita kujundusi suurteks ja väikesteks: ajal, mil ta nendega tegeleb, on need südames ja mõtetes alati ühtviisi esikohal. Siiski möönab Vaus, et suurte lavade tegemine kõditab rohkem närvi. Ta meenutab suvelavastusi, mille puhul tal tuli Ugala tiigi kaldal teatrilavaks muuta viiekümne meetri laiune mänguplats. Ka tänavu näeb teatrisõber mitmel pool Eestis tema kujundatud suvelavasid.

Jaak Vaus ütleb, et teatrikunstnikul on vaja teada nelja tähtsat reeglit: «Ta peab oskama kasutada joonlauda, teadma sendi väärtust, tundma kella ja mis peamine, oskama nii elus kui teatris tere öelda!»

Töö on talle õpetanud tolerantsust ja suhtlemise keerulist kunsti ning sedagi, kuidas kaotusi naeratades vastu võtta. Ehkki saali võib kõik paista puhta kullana, on lavatagune elu sageli üsna karm.