Olgugi et majanduslangusest ja riigieelarve kärpimisest on viimastel nädalatel räägitud söögi alla ja söögi peale, pole suurel osal Eesti inimestest ettekujutust, millisesse seisu riik tegelikult on sattunud. Üks võimalus olukorra tõsiduses veenduda on lugeda kultuuriministeeriumi kantsleri Siim Suklese intervjuud «Sakalale».
Kultuuriinvesteeringuteks ettenähtud riikliku raha vähenemine mulluselt 160 miljonilt kroonilt tänavuse 20 miljonini on fakt, mis räägib iseenda eest. Sisuliselt tähendab see seda, et veel aasta tagasi suurematest uusehitistest või mahukatest renoveerimistöödest unistanud asutused peavad vähemalt paariks aastaks, kardetavasti aga veelgi pikemaks ajaks oma lootused unustama.
Viljandimaale on kahtlemata kõige valusam hoop see, et Ugala teatri remondi algus lükkub teadmatusse kaugusse. 1980. aastate algul avatud suure sümboolse väärtusega maja näib tõesti päev-päevalt aina kulunum, eriti kui seda kõrvutada teiste kutseliste teatritega, mis majanduskasvu aastatel korda tehti.
Ehkki teatri puhul on ilusast fuajeest ja heast lavatehnikast olulisemad inimesed, kes seal oma ideid teostavad, on ka töökeskkond tähtis. Midagi pole teha, andekad inimesed kipuvad end sisse seadma seal, kus neile pakutakse paremaid tingimusi. Seega võib hoone nigel seisukord anda hoobi ka loomingulisele poolele.
Üldjoontes võib aga Viljandimaa rahul olla, et mitme teise objektiga jõuti just õigel hetkel ühele poole. Oleme kultuuri- ja spordirajatiste poolest paremas seisus kui kunagi varem.
Kõige suurem saavutus, millega kiire tõusu aastatel hakkama saadi, puudutab mõistagi pärimusmuusika keskust, kes tegutseb nüüd toredas Kirsimäe aidas. Tõsi, ka selle maja puhul tuleb endiselt rääkida kopsakatest võlgadest, kuid vähemalt esialgu näib, et kultuuriministeerium peab auasjaks endale võetud kohustustest kinni pidada.