Kulupõletamise keeld mõjub soodsalt puukide paljunemisele

Foto: «Sakala»

Igal asjal on kaks otsa, mõnel isegi rohkem. Kulupõletamise keeld aitab ära hoida tuleõnnetusi, ent teisalt tähendab see soodsat pinnast puukide levikule.

Viimastel kevadetel on kuuldunud sageli kurtmist puugikülluse üle. Kuidas aga mõõta, kui palju ja kas üldse on puuke juurde siginenud? Puuke pole ju võimalik loendada nagu karusid ja hunte.

Üks võimalus on võtta aluseks terviseameti statistika, mis kajastab puukide levitatavatesse haigustesse nakatumist. Seejuures tasuks teada, millal kulupõletamine põlu alla sattus ja kunas see täiesti keelati.

Päästeameti Lõuna päästekeskuse kommunikatsioonijuht Evelin Uibokand rõhutab kulupõletamise keelu vajalikkust, kuid meenutab, et aastaid tagasi see niimoodi päevakorral ei olnud. Siis oli keelatud kulu põletada tuleohtlikul ajal ehk lume sulamisest sügisvihmadeni. Võimalust kasutati näiteks varakevadel, kui lumi polnud veel kõikjalt läinud.

«Mäletan, et 2006. ja 2007. aastal oli väga palju kulupõlenguid,» lausub Uibokand. «Siis hakkaski päästeamet kulupõletamise keelust rohkem rääkima.»

2010. aasta septembrist kehtib tuleohutuse seadus, mis keelab kulupõletamise aasta ringi. Erandkorras ja ametkondadega kooskõlastatult tohib seda teha vaid kaitstavatel loodusobjektidel.

Mida kõnelevad arvud?

Tuleme aga kulutule juurest tagasi puukide, täpsemalt öeldes nende levitatavate haiguste juurde.

Terviseameti kodulehel on statistika, mis kajastab haigestumist puukentsefaliidi ja -borrelioosi nakkusesse 2000. aastast.

Entsefaliiti nakatunute hulk on aastate jooksul vaheldumisi kasvanud ja kahanenud. Nii näiteks diagnoositi 2000. aastal 272 haigestumist, 2002. ja 2008. aastal võrdselt 90 ning 2011. aastal 250 haigestumist.

Huvitava kokkusattumusena on borrelioosi haigestumine hüppeliselt sagenenud alates ajast, kui päästeamet kulupõlengu keelamisest rohkem kõnelema hakkas.

Vaikne, võib-olla juhuslik tõus algas 2006. aastal, kui kirja läks 482 borrelioosijuhtu. Edasi haiguse levik kiirenes: 2008. aastal registreeriti juba 1423 ning 2011. aastal lausa 2303 nakatumist.

Tartu ülikooli kliinikumi nakkushaiguste arst Rita Pihlak tõdeb, et kui puukide arvukus suureneb, on rohkem ka selliseid puuke, kes haigusi edasi kannavad. Aga teisalt kiputakse borrelioosi tema andmeil liiga kergekäeliselt diagnoosima.

«Kõik väsimusnähud, liigese- ja lihasevalud ei ole borrelioos,» märgib ta. «Mõni aasta tagasi diagnoosisid Saaremaa tohtrid väga palju borrelioosi. Eesti infektsionistide selts ja Saaremaa arstide selts pidasid seal ühisseminari ning infektsionistid rõhutasid borrelioosi diagnoosimise täpsust. Seda võeti kuulda ning seejärel jäi Saaremaal borrelioosi vähemaks.»

Pihlak lisab, et sellega ei saa muidugi kahtluse alla panna kogu terviseameti statistikat, sest borrelioosi haigestumiste arv on aastatega siiski märgatavalt kasvanud ning see viitab ka puukide arvukuse suurenemisele.

Tuli tegi ka kasu

Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna lektor bioloog Mati Martin ütleb, et kulupõletamise täielik keeld võib puukide arvukuse kasvule soodsalt mõjuda.

«Vanasti põletati kulu ja kui tuli läks ka natuke metsa alla, tegi see kummatigi kasu, puhastades metsaservad võsast,» lausub ta. «Nüüd tekib taimede ladestudes juurde huumuskihti, mis võimaldab seal kasvada tugevamatel taimedel, peamiselt kõrrelistel.

Kõrgrohustu meelitab kohale puukide peremeesloomad — närilised, kes toituvad seemnetest ning kellel on kõduneva taimse massi sisse hea pesi teha, ja neid küttivad rebased.»

Martin märgib, et rebased ning kährikudki sigivad varasemast rohkem, sest inimene otsustas kaotada marutaudi.

«Igal asjal on kaks otsa: kui mõne teoga kedagi kaitstakse, siis keegi teine peab kannatama,» nendib ta. «Samas ma ei usu, et kulupõletamine võiks uuesti päevakorrale tõusta. Kas või juba seepärast, et meil on palju eravaldusi ning omanikud ei lubaks kedagi sinna tuld tegema. Lisaks on kuluväljad tänapäeval palju suuremad kui varem ning taimset massi rohkem. Seega oleks tule jõud tugevam ning oht elumajadele ja metsale suurem.»

Martin lisab, et viimastel aastatel on inimesed end puukide pärusmaale elama asutanud. «Vaatad, et eemal on kena võsatukk, lähemal aga selgub, et tuka keskelt on võsa maha võetud ja sinna majad ehitatud. Inimesed ja koduloomad liiguvad vabalt ümbruses ringi ning on puukidele hea saak.»

Kliima soojenemine

Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi on samuti seda meelt, et puugirohkust saab muu hulgas seletada inimese käitumise ja maakasutuse traditsioonide teisenemisega, aga on ka teisi tegureid.

«Üha enam seisneb linnainimese otsene kontakt loodusega vaid suvemaja ümbritseva murulapi niitmises. Lopsaka rohurindega segametsad ja võsastikud on aga puukide lemmik­elupaik,» ütleb ta.

Talvi väidab, et kulupõletamise keelu ja puugirohkuse kasvu vahel pole mingit põhjuslikku seost. «Lestaliste hulka kuuluvad puugid panevad oma paksu kitiinkestaga nõrgale ja ajutisele kulutulele palju paremini vastu kui mõned teised rohurindes elavad väikeloomad.»

Talvi hinnangul on puukide paljunemisele soodsalt mõjunud viimaste talvede paks lumi, mille kaitsva katte all on need putukad külma aja paremini üle elanud. Samas tunnistab ta, et kergem on olnud ka lume all toituvatel närilistel ehk puukide peremeesloomadel.

«Teadlastelt leiab üha sagedamini kinnitust ka üldise kliima soojenemise ja puukide arvukuse ning levila põhja poole laienemise vaheline positiivne seos,» lisab ta.
Bioloog Mati Martin tõdeb, et paksul lumevaibal on puukide talvitumisele soodne mõju.

«Mida paksem on lumi, seda paremini talvituvad kõik tegelased, kes lume all on,» lausub ta. «Samas on Eesti üks puugirohkemaid kohti Saaremaa, kus ei pruugi igal aastal lund eriti ollagi, aga temperatuur võib ka seal üsna madalale langeda. Ma ei usu, et puuk lumetagi talvel kergelt häviks — ta kannatab üsna madalaid temperatuure.»

Hea näide oli Martini sõnul tänavune talv: Lõuna-Eestis oli õhuke lumekiht, ei saanud korralikult Tartu suusamaratoni radagi valmistada, temperatuur langes lumepinnal kohati ligi —30 kraadini. «Praegu on puugid sellest hoolimata liikvel,» sõnab ta.

Väitega, et puugid peavad kulutulele teistest pisielukatest paremini vastu, ei ole Martin aga nõus.

«Ei, see ei saa küll nii olla,» lausub ta. «Elusorganismis olevad valgud hakkavad hävima temperatuuril üle 52 kraadi. Iseasi, kui puuk on sügavamal kõdus ja tuli läheb sealt kiiresti üle. Praegu istuvad puugid aga kõrretippudes, kus leegi piirkond on kõige kuumem. Seal puuk küll kulutuld üle ei elaks.»

Kulutuhk väetab taimi

Kui tuli kulu hävitab ja maa mustaks jätab, on see kahjurite hävitamise kõrval soodne tulevastele taimedele.

Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi mullateaduse ja agrokeemia osakonna juhataja Alar Astover ütleb, et kulupõletamisest tekkiv tuhk mõjub tulevastele taimedele nagu lühiajalise toimega väetis.

Põllumajandusteadlane selgitab, et kuivanud heintaimedesse kogunenud toitained pääsevad põlemise ajal kiiremini vabaks ja soodustavad uute taimede kasvu. Ilmastiku ning mikroorganismide mõjul kestab lagunemine lihtsalt kauem.

«Põlemine kiirendab seda protsessi,» lausub Astover. «Eelmistel sajanditel põletati alet: maha raiutud metsast tehti põllumaa. Põletamisega vabanesid ka aastakümnete jooksul puitu talletunud mineraalühendid, mis läksid tuha kaudu aktiivsesse aineringesse. Loodusliku lagunemise korral kulunuks sellele meeletult aega.»

Teadlane märgib, et väetise saamisega ei ole õige kulupõletamist aga õigustada, sest nagu öeldud, on selline turgutav toime taimedele lühiajaline.

Kulupõletamisest oleks tema väitel rohkem kasu kohtades, kuhu on aastatega ladestunud palju kulu — seal muutuvad lagunemisprotsessid väga aeglaseks. «Aga palju sõltub ka mulla koostisest ja taimestiku olemusest ning pigem tähendaks kulupõletamine eeskätt lihtsamat ja kiiremat moodust, kuidas maad taimejäänustest vabastada,» lisab ta.

Päästeamet ütleb ei

Tuleohutuse seadus lubab erandkorras kulu põletada kaitstavatel loodusobjektidel. Kas päästjate järelevalve all oleks võimalik sama ette võtta ka teistel maadel?

Päästeameti ennetustöö osakonna juhataja Indrek Ints ütleb, et kulupõletamise keeld on tehtud tuleõnnetuste ennetamiseks: inimeste elu, tervise ja vara kaitsmiseks ning keskkonnakahjude ärahoidmiseks.

«Inimesed püüavad kulupõletamise abiga kergemini vabaneda vanast heinast ja risust, kuid sellega võivad kaasneda traagilised tagajärjed,» tõdeb ta. «Lahtine tuli võib kergesti kontrolli alt väljuda ning on palju näiteid, kui kulupõlengus on hävinud hooned ja inimesed viga saanud. Meile on väga tähtis, et kulupõlengute arv aasta-aastalt väheneb.»

Kulupõletamise kui puukide arvukuse piiramise vahendisse päästeamet ei usu.

«Üksikutel aladel kulu või risu põletamine ei lahendaks puukide arvukuse probleemi. Seega ka päästjate järelevalve all kulupõletamist lubama ei hakata,» lausub Ints. «Oma valdkonna spetsialistid on seisukohal, et puukide arvukust mõjutavad ilmaolud, lumerohked talved ja maaharimise tavade muutumine.»

Päästeameti resoluutse keeluga on ühte meelt talunik Väino Viidebaum, kelle sõnul on kulupõletamine liiga ohtlik. «Maad tuleb majandada nii, et kulupõletamise tarvidust ei tekikski,» lausub ta.

Viidebaum nendib, et kulutuli hävitab puuke ja tekkinud tuhk mõjub väetisena, kuid risk, et tuli väljub kontrolli alt, on suur.

Elujõud

Puuk suudab toitumata vastu pidada paar aastat.
• Puuk ei ole liikuva eluviisiga, vaid jääb saaki varitsema kohas, kus ta sündis.
• Kui puuk pole sügiseks ohvrit leidnud, poeb ta kõdu sisse talvituma. Ta suudab söömata üle elada kaks talvitumist.
• Kui puuk näiteks riiete küljes inimese koju satub, ei peaks ta tubases kliimas toitumata vastu üle mõne kuu. Tuppa pudenenud puuk on aga liikuvam: hakkab otsima varitsemiseks kõrgemat kohta ning tänu heale lõhnatajule leiab piiratud ruumis lihtsamalt ohvri.
Allikas: bioloog Mati Martin