Laialeheline tangude kuninganna hävitab põllult umbrohtu

Lohu talu peremees Kalle Hiob räägib, et suurte lehtedega tatrataim mõjub umbrohule nagu looduslik tõrjevahend. Põllult koristatud tatraterad lähevad Lohu talus seemneks, müügiks, toiduks ning loomade ja lindude söödaks. Foto: Sigrid Koorep

Kes katsub Halliste valla Lohu talu peremeest Kalle Hiobit kätte saada päeval, peab pettuma. Mehe kaasa Tiiu Hiob teab küsijale öelda üksnes seda, et Kalle on põllul ja enne õhtut pole mõtet proovidagi, sest telefoni tal kaasas pole.

Kalle Hiobil on Uue-Kariste lähedal umbes sada hektarit põlde ning tööd on seal kuhjaga. Ühtlasi siblivad tal õuel aedikus kanad ja kuked — neist osa on muide sabatud —, pärlkanad, haned, kühmnokkhaned ja kalkunid. Veidi kaugemal toimetavad põllu peal lambad, kõrvalhoone seina ääres hüplevad puurides küülikud ja tagaõues teevad oma maikuiseid korjelende mesilased.

Kõiki nimetatud loomi, linde ja putukaid ühendab tatar. Esimesed seemned külvas peremees mulda kolm aastat tagasi. Kui toona oli see mõeldud ennekõike meetaimeks ja söödaks, siis tänavu tahab peremees mahetatart toiduvõrgustiku «Otse tootjalt tarbijale» kaudu ka müüa.

Eelmisel aastal pakkus ta seda poodidele, aga kilohinnaks lubati maksta 13 senti. Tehing jäi sõlmimata, sest hind poleks katnud isegi tootmiskulu. 50 eurosendi eest müüa oleks Hiobi sõnutsi vastuvõetavam.

Tatramaast saab kapsamaa

Tänavu kavatseb Kalle Hiob panna tatart maha 27 hektaril. Esialgu on ta seda külvanud prooviks pisikesele lapile, sest möödunud nädalal oli ilm veel jahe. «Tatar ei kannata külma. Tänavu ongi külvid jaheda tõttu hiljaks jäänud,» kahetses Hiob. Ainult kapsa ja kasvuhooneviljad ütles ta möödunud nädalal maas olevat.

Mõni kilomeeter oma eestiaegsest talust eemal laiuvate põldude poole viibates rääkis peremees, missugusele lapile tuleb kurk ja missugusele kõrvits ning kuhu on plaanis külida tatart.

Lohu talus kasvavad tatraterade peal kodulinnud, kes munevad peremehe sõnutsi tänu heale söögile tali läbi. Lambad söövad tatravarsi ning mesilinnudki korjavad saaki suuresti just tatrapõllult.

Siiski ei korista peremees sügisel saaki kogu mahakülvatud tatralt, vaid künnab osa taimi juba juunis maasse ning paneb sinna kasvama hiina kapsast ja kartulit.

Põlde silmitsedes selgitas Hiob, et see kultuur hävitab umbrohu ja kui möödunudaastane tatrapõld üles künda, avaneb pilgule ilus puhas maa. Ainult mõne orasheinatuusti saigi peremees mullalt kokku korjata.

«Teised põllud on tüükaid täis,» tähendas ta, viidates kõrval olevale maale, kus ta tatart polnud kasvatanud. Oli näha, et muld pole nii sõmer, ning rohelised mättakesed riivasid hoopis rohkem silma.

«Tatar teeb teistele puhta maa ette. Vilja on seal siis hea kasvatada,» sõnas Kalle Hiob. «Tatrataim hävitab umbrohu kiire kasvuga — lämmatab teised lihtsalt ära, sest tema suured lehed ei lase allpool olijatel päikest saada. Mõnesentimeetrine tatrataim on üleval seitsme päevaga.»

Tatrale sobib Eestis kasvada

Tervise edendamist aus pidava osaühingu Remedy Way juhatuse liige, Viira Talu peremees Virgo Mihkelsoo, kes on Valgamaal tuntud tatrakasvataja ning varustab toiduvõrgustiku «Otse tootjalt tarbijale» kaudu oma toodanguga ka viljandimaalasi, ütles, et Eesti kliima on tatrale hea.

Tema on seda kultuuri viljelnud peaaegu kaks kümnendit, 1983. aastast saati.
«Kunagi kasvatati tatart igas kolmandas talus,» jagas Mihkelsoo arhiividest omandatud tarkusi.

Tatratangu peetakse Remedy Way vahendatud info järgi tangude kuningannaks ja Indias kutsutakse seda mustaks riisiks. Kalle Hiob teadis lisada, et Eestis nimetati seda omal ajal vaese mehe kultuuriks ja külvati vesisele maale. «Tatar naljalt ei ikaldu, ainult külm võib sellele liiga teha,» märkis ta.

Mihkelsoo sõnutsi võib raskusi tekkida üksnes koristamisega. Tatar saab valmis, aga koristada ei saa seda enne esimesi öökülmasid.

Mihkelsoo jutu järgi niidetakse see Ukrainas kõigepealt vaaludesse ja lastakse kuivada — alles siis läheb kombain peale. Eestis peab saagi kättesaamiseks paraku ootama,
kuni rohelised lehed külmuvad.

Saak tuleb kindlasti kätte saada enne suuri sügisvihmasid, sest tormiga hakkab tatar pudenema.

Mihkelsoo esimeste öökülmade passimist tülikaks ei pea. «Kui ära harjuda, on kõik korras,» ütles ta ja lisas, et temal on saak 20 tatrakasvatusaasta jooksul ainult ühe korra lume kätte jäänud.

Ka Virgo Mihkelsoo hakkas tatart kasvatama meetaimeks. «Mul oli vaja õiget mett, et sellega ravida,» lausus ta. Tatramee ütles ta olevat just selle õige.

Kalle Hiobki kiitis tatramett. Ta kasvatab tatart mahedalt ja kinnitas, et raviomadusi on sellel teisigi: näiteks hapendatud tatrast tehtud näomaskid tervendavat nahka.

Tatar on kasvatajate jutu järgi üleüldse puhas ja tervislik. Mihkelsoo sõnutsi pole seda taime võimalik mürgitada. «Kui tahad seda teha, sureb ta maha. Mahedalt kasvatatu edeneb ilusasti,» ütles ta.

Jälgides, mis tatrakasvatuses toimub, võib Mihkelsoo väita, et inimesed on hakanud mõistma: tatar tervendab, samal ajal kui teravili on väetistega ära rikutud. Häda olevat üksnes selles, et pole tatratöötlemise veskit. «Tahaks teha kümme, kakskümmend või koguni sada tatraveskit, et saaks nagu vanasti näiteks kolme talu peale veskil käia,» unistas ta.

Seda kultuuri pole tema sõnutsi vaja palju maha panna, piisavat hektarist või poolestki. Mihkelsool kasvab see 15 hektaril. Tatart kulub tal küpsiste ja leibade tarbeks, osa läheb müügiks ja osa annab ta ära seemnena.