Kommentaar: Prantsusmaa saab uue presidendi

Allan Espenberg

FOTO: Erakogu

Juba täna saab Prantsusmaa endale uue riigipea: ametisse vannutatakse enam kui 30-aastase staažiga sotsialist François Hollande, kes sai mai algul presidendivalimiste teises voorus napilt jagu senisest presidendist Nicolas Sarkozyst.

Pärast valimisvõitu kuulutas Hollande kohe, et kavatseb ette võtta suuri muudatusi ja ümberkorraldusi ning nende reformide ainus eesmärk on panna nii Prantsusmaa elanikud kui kõik eurooplased end edaspidi veel paremini ja kindlamalt tundma. Tema sõnul pole kokkuhoid ainus võimalus ning ta tahab süvendada õitsengut ja kindlustada tulevikku. Seda lubades pidas uus president silmas kogu riigi elu ja kõiki elualasid, kuid esijoones mõistagi majandust ja rahandust. Ta peab vajalikuks suurendada rikkurite makse, tõsta miinimumpalka, luua töökohti ja langetada pensioniiga.

Paraku võib Hollande’i teele kerkida arvestatav takistus: juba kuu pärast leiavad aset parlamendivalimised ning kui sotsialistid jäävad neil alla parempoolsetele parteidele — nood ihkavad presidendivalimistel saadud kaotuse eest revanši —, siis on uue presidendi käed sama hästi kui seotud. Vastse riigipea optimismi ei jaga ka paljud eksperdid ja majandusorganisatsioonid, kes viitavad tema vasakpoolsele taustale.

Tuleb silmas pidada, et ehkki Euroopa eri maade sotsialistide vaadetes on rohkem kokkupuutepunkte kui sotsialistide ja konservatiivide omades, ei lange sotsialistide vaated kindlasti kokku sajaprotsendiliselt: kui ühes riigis on sotsialistlik partei sotsiaaldemokraatlik ja teises vaat et kommunistliku kallakuga, siis kolmandas võib see kuuluda hoopis natsionalistide leeri. Seetõttu ei tohi sotsialistidesse suhtuda ühtemoodi.

Prantsusmaa sotsialiste iseloomustatakse enamasti kui vasakpoolseid tsentriste ja sotsiaaldemokraate. Ometi on Prantsuse Sotsialistlik Partei jagunenud ligi kümneks fraktsiooniks, millest Hollande’i toetav rühmitus on üks suuremaid ning propageerib eeskätt ülemaailmset demokraatiat ja Euroopa vasakpoolsete suuremat ühtsust.

Viimati olid sotsialistid Prantsusmaal presidenditoolil ligi kakskümmend aastat tagasi: François Mitterrand oli ametis ajavahemikul 1981—1995. Riigitüüri juurest pikka aega eemal olnud poliitikud võivad mõnes mõttes käituda ettearvamatult, seetõttu ei saa puhta kullana võtta ka Hollande’i varasematel aegadel või isegi valimiskampaania ajal antud lubadusi ja väljendatud mõtteid.

Enamiku ametisse astuvate riigipeade lemmikväljendid on «Ma olen kogu rahva president» ja «Ma teen kõike sootuks paremini kui eelkäija». Ka peatne president Hollande on puistanud neid ja teisigi lööklauseid lausa varrukast. Muu hulgas on ta end nimetanud prantsuse noorsoo presidendiks.

Samuti on Prantsusmaal võimuvahetuse järel palju sõna võetud niinimetatud Merkozy bloki ehk eurotsooni suurriikide Prantsusmaa ja Saksamaa ühistegevuse tuleviku kohta. Teadupärast on see lühend moodustatud Saksamaa valitsusjuhi Angela Merkeli ja Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy nimede liitmise abil. Et Sarkozy kaob üsna pea areenilt, on lõpp ka Merkozyl.

Seetõttu on Merkozy asemele pakutud uusi variante, nagu Frangela (François+Angela), Merde, Merkande või Merkollande (Merkel+Hollande). Õigupoolest pole sugugi kindel, et prantslaste uus sotsialistist president hakkab liini ajama just Saksamaaga, kuigi see variant on mõistagi kõige tõenäolisem. Välistada ei saa Prantsusmaa välispoliitikas siiski ka uut välispoliitilist suundumust: võib-olla võtab Hollande nõuks tihedamalt sõbrustada hoopis hollandlaste või inglastega ning tekib täiesti uus akronüüm.

Täpsustuseks olgu öeldud, et kuigi laiemalt, sealhulgas Eestis oli kasutusel lühend Merkozy, eelistasid prantslased kõnealust tandemit nimetada Sarkeliks või Sarkokeliks. Põhjus on lihtne: Prantsusmaa presidendi nimi pidi olema esikohal.

Arvestades Euroopa maade viimaste aastakümnete arengusuundi, võib arvata, et Prantsusmaalgi pole enam kaugel aeg, kui presidenditoolile hakkavad trügima värvilised. Hea näite pakub selle riigi jalgpallikoondis, kuhu valgenahalistel polegi enam õieti asja.

Sellele asjaolule vihjas ka koomik Sacha Baron Cohen, kui õnnitles videoläkituses Prantsusmaa uut presidenti oma filmitegelase, Lähis-Ida diktaatori rollis ja kõneles inglise keelt tuntava Araabia aktsendiga.

Tagasi üles