Romaan teismelistest 25 aastat hiljem

Hugo Vaheri debüütromaan kirjeldab punkarite elu 1980. aastate teise poole Tallinnas. Foto: Erakogu

Ma ei oska alustada millestki muust kui kinnitusest, et raamat on hea. Või mida peaksingi ütlema teose kohta, mida oli algusest lõpuni põnev lugeda.

Jah, mõistagi ei hakata seda koolis kohustuslikus korras õpetama (kuigi mingis vanuses oleks sealt nii mõndagi kõrva taha panna) ega kirjutata sellest kunagi süvaanalüüse. Aga alati ei peagi.

Teismelise maailmavalu

Niisiis. Käes on 1980. aastate teine pool, eeldatavalt 1986. aasta varasügis — täpset aastaarvu pole autor meile andnud. Veerevad täieverelise nõukogude aja viimased paar aastat. Kuigi perestroikatuuled juba puhuvad, ei paista sinimustvalget veel kusagilt ja ühiskond tiksub endises rütmis.

Minategelane, keskkooliikka jõudnud noor punkar teeb bändi, kogeb esimest suurt armastust ning üritab leida oma kohta elus, mis on täis piiranguid, valet ja ülekohut, kuid millest ei puudu ka sõprus, armastus ja mõistmine.

Ellujäämiseks tuleb tal jagada maid ärikate, miilitsate ja venelastega. Meie ees avanevad tüüpilised teismelise mured Nõukogude Eestis elava punkari vaatevinklist.

Kuigi teos on ilukirjanduslik, leidub selles dokumentalistikat rohkem kui Mihkel Raua suuresti samast ajast jutustavas raamatus «Musta pori näkku». Jah, siin ei nimetata konkreetseid nimesid — vihjeid teadjatele kindlasti antakse —, kuid see polegi tähtis.

Tähtsad on ühiskond, mida kirjeldatakse, ja seal valitsevad inimsuhted. Ehkki terviklugu võib olla fiktsioon, usun, et kokku on see pandud täiesti reaalsetest juppidest: väljamõeldiseks on kirjeldused liiga head ja ehedad.

Põnev lugu ja ajalootund

Raamatul on kaks väga tugevat külge. Selle muudab nauditavaks ennekõike ladus jutustus, kus pole midagi juhuslikku: kõigel on oma tähendus, kuid ometi pole lugu üle konstrueeritud.

Teiseks on tähtis sündmustele tausta loov olukirjeldus. On hämmastav, et praegu, umbes 25 aastat hiljem on suudetud maalida tollest perioodist nii realistlik pilt, alustades kaupluse leivariiulitest, kus sai paberiga katsuda, kas toode on pehme või kõva, ja lõpetades kogu tollase läppunud õhustikuga.

Mina poleks eluilmas suutnud meelde tuletada nii suurt hulka detaile, ent lugedes meenus kõik, just nii oligi. Jah, ühtpidi tekitab see praegustes 40-aastastes ja vanemates nostalgiat, teistpidi pakub lugejatele suurepärase ajastukroonika. Kui palju meil kõnealust perioodi kirjeldavat ilukirjandust ikka on — vähemalt sel moel?

Kuigi suuresti klassikaline teismeliseromaan, millest saaks oivalise John Hughesi stiilis noortefilmi, pole see paradoksaalsel moel ometi mõeldud tiinekatele. Kahtlen väga, kas tänapäeva pubekad suudaksid panna end sellist raamatut lugema, kuigi paralleele saaks kindlasti tõmmata ka nende ajaga.

Seega on sihtrühm ikka autori eakaaslased, kes jäid omas ajas niisugusest kirjandusest ilma. Nüüd on neil võimalik kujutada ennast veerandsaja aasta taha ja elada uuesti läbi oma teismeliseiga, sedapuhku juba turvalises tugitoolis, pruukimata muretseda ei menti viimise ega ärikate rusikate pärast. Õlutki on külmikus piisavalt.

Fantaseerigem korraks, mis juhtunuks, kui «Punk ei ole surnud» oleks ilmunud ajal, mil toimusid seal kirjeldatavad sündmused — jättes kõrvale tõiga, et nii sõnavara kui ideoloogia tõttu poleks see niikuinii võimalik olnud. Huvitav, milline oleks olnud selle saatus.

Ühtpidi olnuks see kindlasti teismelise hinge tugevalt puudutav lugu ning see pidanuks teosele tagama suure müügiedu. Teistpidi jälle: punkarid olid marginaalne rühmitus, keda enamjaolt põlati, mistõttu moeteadlikud teismelised oleksid vaevalt suutnud minategelasega samastuda ja talle kaasa elada. Lääne ühiskonnas küll, kuid mitte meil.

Peale kõige muu oleks niisuguse raamatu ilmumine olnud tollal võimatu veel ühel põhjusel: et see saaks nii ehe, pidanuks autor kirjeldatu suuresti ise läbi tegema, aga sellises vormis ei suudaks seda kirja panna ükski teismeline.

Kindlasti ei saa mainimata jätta läbi teose kanduvat rebjata-davaite-žitj-družno hõngu, mis annab ühele pungiloole kena alatooni. On omaette oskus poetada nimetatud hoiak jutustusse niimoodi, et manitsus ei mõjuks läägelt ja moraliseerivalt, vaid loomulikult. Autoril on see õnnestunud.

Ah jaa, mainida tasub sedagi, et Hugo Vaher on pseudonüüm. Nagu tagakaanel teatatakse, on kõnealune teos muusika, kirjutamise ja tõlkimisega tegelnud inimese esimene ilukirjanduslik katsetus. Ei tea, kas endised Tallinna punkarid on juba välja nuputanud, kes nende seast selle üllitas? Tuult tiibadesse igal juhul!

RAAMAT

Hugo Vaher, «Punk ei ole surnud»
• 183 lk
• Tänapäev 2012