«Ukuarus» peegelduvad rahva saatuse jõujooned

Minna (Carita Vaikjärv), Aksel (Meelis Rämmeld), lõõtspill ja õhk täis armastust Foto: Jaanus Laagriküll

Julgen arvata, et Madis Kalmeti lavastatud «Ukuaru» kujuneb Ugala lõppeva hooaja tähtteoseks — ennekõike tänu üllatavalt headele näitlejatöödele ja kogu trupi ühisele hingamisele.

Võimsalt mängivad nii peaosaline Carita Vaikjärv kui tema ema kehastav Anne Valge. Kaua aega varjus olnud Valgel on see tänavusel hooajal juba teine kauaks meelde jääv roll. Elamuslikult astuvad üles ka meesosatäitjad Meelis Rämmeld, Indrek Sammul ja Arvo Raimo.

Rahva olemuse väljendus

Mõni päev tagasi märkis Margus Mikomägi «Postimehe» kultuurikommentaarkoolijuht ja teatrikriitikis üpris tabavalt, et see lavastus väljendab eesti rahva olemust adekvaatsemalt kui Sofi Oksaneni «Puhastus», ehkki viimati mainitu suudab end paremini müüa.

Madis Kalmet on nimetanud lavastust oodiks eesti naisele ja tal on kindlasti õigus: juba Veera Saare romaanis on naistegelased meestest jõulisemad.

Kõnealune lavastus on siiski midagi enamat kui pelgalt eesti naise ülistus. Selles peegelduvad rahva saatuse keerukad jõujooned: traditsioonide järjekestvuse kõrval ka ahvatlused ja unistused, elupoeesia ja karm reaalsus vastuolulistel 1930. ja 1940. aastatel.

Needsamad jõujooned iseloomustavad praegustki elu. Eksleme pidevalt materiaalse rikkuse ning südame sunnil tehtud otsustuste vahel.

Võib-olla pole see «Ukuarus» nii atraktiivselt esile toodud kui «Puhastuses», kuid tõesti hoopis eestlaslikumalt.

Filmist lähedasem

Pärast teatriskäiku vaatasin internetist uuesti üle ka filmiversiooni ning kuigi filmi käsikirjal ja teatrile tehtud dramatiseeringul on palju ühisjooni, on lavastuses õnnestunud tuua lugu tänapäeva vaatajale lähemale.

Või on praegune aeg romaanis kujutatule lähedasem? Arvan, et muu hulgas annab lavastusele filmist märksa võimsama kõlajõu asjaolu, et just siin on õnnestunud kasvatada ühe perekonna loost mastaapne üldistus, milles hakkavad kumisema kogu rahva olemus ja saatus.

Filmipoeesia väljendub looduse ja metsa kujundi kaudu. Teatrilaval tõstavad poeetilise kujundi esile eeskätt näitlejad. Poeetilised on Aksel Meelis Rämmeldi hapras, kuid plastiliselt väljendusrikkas esituses, ning Anne Valge ema — väliselt torisev ja tõre, sisimas hell ja haavatav.  

Kuid muusika. Lavastuses on Aksli osa jagatud kahele näitlejale. Meelis Rämmeld mängib tema suhteid Minnaga. Meespeategelase muusikust teisikut ja ühtlasi poega kehastab tuntud setu muusik Jalmar Vabarna. Just tema kirjeldab autori poeetilisi looduspilte.

See on lavastuse paremaid leide. Ehe lõõtsamuusika kannab kogu lugu ja annab stseenidele kammertooni, kust aeg-ajalt kostab Arvo Pärdi tuntud «Ukuaru valsi» motiive. Pisikese, kuid väga emotsionaalse detaili loob kusagilt kaugusest vaevukuuldavalt Arvo Pärdi valssi ümisev Carita Vaikjärv.

Muusikaline partituur on Peeter Konovalovilt.

Ühe perekonnaloo mastaapne üldistusjõud on saavutatud kõigi teatrikujundite koosmõju kaudu. Ka lavakujundusega. Mae Kivilo on loonud tingliku keskkonna, milles trepid ja tasapinnad moodustavad pöördlaval erinevaid tähendusi. Ainuke naturaalne element on allikavesi.

Juba Veera Saarel on ajaloolised kataklüsmid, nagu sõda, küüditamine ja metsavendade teema, märgitud vaoshoitult ja diskreetselt. Lavastuses on juunipöördele leitud tabav detail: sinimustvalge laualipp pööratakse ümber ja paljastub selle punasest sametist põhi.  

DRAAMA

Veera Saar, «Ukuaru»
• Dramatiseerija Triin Sinissaar
• Lavastaja Madis Kalmet
• Kunstnik Mae Kivilo
• Muusikakujundajad Peeter Konovalov ja Jalmar Vabarna
• Osades Carita Vaikjärv, Anne Valge, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Jalmar Vabarna, Margus Vaher, Luule Komissarov, Kadri Lepp, Vilma Luik, Indrek Sammul, Aarne Soro
• Esietendus 21. aprillil Ugala suures saalis.
Allikas: Ugala