Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/05/11/1100740t1h0605.jpg)
Soojad ilmad ajasid liikvele ka «Liba-Sakala» reporterid, kes parema tegevuse puududes läksid linna peale küsimusi esitama. Nagu allpool lugeda saab, ei tulnud sellest taas midagi head välja.
Viljandi linnaliinibussijuht, mis teie nimi on?
Seda peate paraku küsima meie peakontorist, ma ei tohi kahjuks vastata.
Aga mis liinil te praegu sõidate?
Sellel, mis graafikus kirjas.
Mis seal graafikus siis kirjas on?
Ma ei saa kahjuks sellele vastata jällegi: firmasisesed reeglid. Saan vaid öelda, et sõidan kindlal ringil ja nõnda päev otsa. Hea, et pea ringi käima ei hakka... he-hee (naerab pööraselt).
Kui vana see buss on, millega te sõidate?
Ma ei tea, me siin ei tähista sünnipäevi. Arvan, et seda on võimalik välja arvutada, kui teada väljalaskeaastat.
Kas te teate seda?
Tean küll.
Aga miks on teie bussil rattad ainult ühe külje peal? Kas nii ohtlik sõita ei ole?
Ma ei saa tõesti kommenteerida, seda peate garaažist küsima. Mina ju ainult sõidan.
Nii et teie arvates on kõik korras?
Niivõrd-kuivõrd. Palka võiks rohkem saada. Olen kuulnud, et Soomes teenivad bussijuhid palju rohkem.
Teie, Aksel-Pühvel Maru, kaevasite Mulgi rattamaratoni rajale suure augu, nii et ratturid oleksid võinud end vigaseks sõita. Miks, kurat küll?
Ma ei saa aru, kust selline info pärineb? Mina ei tea sellest midagi.
Mulle rääkis seda Jürgen Puhvet, mees, kes teiega koos kaevas.
See on sulaselge vale! Puhvet vahtis enamiku ajast niisama, ainult mina üksi pidin rahmeldama.
Ahhaa! Vahele jäite!
Mismoodi? (mõtleb pool minutit) Aaaa... kurat küll!
Nii, et pahategija olite siis ikkagi teie!
Miks kohe pahategija? Miks te kleebite mulle silte külge?
Mina ei kleebi mingeid silte, hoopis teie rebisite rajasilte ära ja viskasite need karjääri.
Need olid talgud. Vaatasime, et keegi on risu maha jätnud, ja korjasime selle lihtsalt kokku.
Aga auk?
Tahtsime selle sodi sinna kenasti maha matta, aga siis hakkas järsku pihta igavene müra: mingid sellid ilmusid ATV-dega ja me lõime kartma. Arvasime, et lagastajad tulevad tagasi ja annavad meile tappa, ning pistsime seepärast plehku. Te ei usu, kui paljudele inimestele on minu ja Jürgeni taolised rohelise mõttelaadiga kodanikud vastukarva.
Kulla mees, kas te ise ka usute, mida räägite? Teil ju suu lausa suitseb!
Vaat minu terviseprobleemid pole nüüd küll enam teie asi!
Loodusvaatleja Urmi Tuhk, meieni on jõudnud kuuldused, et olite eile Parika rabas teiste loodussõpradega tülli pööranud? Miks siis ometi?
Sest ta oli kukkunud ega saanud enam ise püsti.
Kes? Mõni teie sõber?
Ei. Tüll.
Ise sa oled töll! Mina teen oma tööd, esitan küsimusi. Mingi lugupidamine võiks ikka ka olla...
Ma ei öelnud ju töll, vaid tüll. Tüll on selle aasta lind. Ta oli läinud rabas kõndides ümber ja me keerasime ta jälle jalgadele.
Liiklusspetsialist Sveta Foor, miks jäetakse sel aastal lubatud piirkiirus osal maanteedel tõstmata sajale kilomeetrile tunnis?
Sellepärast, et inimesed kihutavad nagu ogarad. Oleks minu teha, ma tõmbaks kõikjal kiiruse viiekümne peale.
Õnneks pole see teie teha. Aga niisama, puht haige huvi pärast: mida te veel liikluses muudaksite, kui see oleks teie teha?
Ma keelaks möödasõidud, sest möödasõit on kõige kurja juur ja anarhia ema. Kõige lihtsam oleks, kui keset teed ehitataks metallpiire, mis ei laseks üldse vastassuunda minna ja kellestki möödasõitu teha. Samasugune piire ka teise teeserva ning liiklus oleks palju ohutum! See tuleks märksa odavam kui mingeid kolme- või neljarealisi teid ehitada.
Aga siis tekiksid aeglasemalt sõitjate taha suured rongid?
Aga kesse käsib kihutada? Kuhu teil kiire on, surnuaiale või? Eestlaste viga on see, et nad ei oska kolonnis sõita. Oleks normaalne, kui Tallinna—Tartu maanteel ja teistel suurematel teedel käikski liiklus kolonnis. Autod peetakse linnapiiril kinni ja hakatakse näiteks igal pool- ja täistunnil mõlemalt poolt kolonnis sõitma. Esimese auto roolis võiks olla mõni eeskujulik ja tasakaalukas liikleja.
Siis võiks kiiruskaamerad kokku korjata. Ja valgusfoori vilkuva rohelise tule kohta oli mul ka üks tore...
Aitab nüüd küll. Minge puhake vahepeal veidi...
Spordihull Iivan Pink, kuidas teile meeldib Eesti korvpalli meistriliiga finaal Kalev/Cramo ja Tartu Ülikooli vahel?
Ma kõigepealt täpsustaksin: ärge öelge mu kohta spordihull, see solvab. Ma olen täie mõistuse juures, nii et eelistan, et ütleksite mulle pigem spordipede.
Olgu nii. Aga ikkagi: mida arvate kossufinaalist?
Arvan, et see on igav. Praegune formaat on ennast ammu ammendanud, sest finaalis on alati ühed ja samad võistkonnad. Uuendusi oleks vaja!
Milliseid?
Minu arust on rahvas jäetud tulemuse otsustamisest ebaõiglaselt kõrvale. Kui lauluvõistlustel ja telesaadetes on otsustusõigus rahva käes või äärmisel juhul liidetakse rahva ja žürii hääled, siis siin on rahvas pelgalt pealtvaataja.
Kuidas siis rahvas peaks otsustada saama?
Arvan, et võistkonnad võiks endiselt oma mängu ära mängida, aga samal ajal saaks rahvas lemmikutele poolthääli saata. Lõpuks liidetaks need mängu lõpptulemusele ja löödaks punktid kokku...
Aga nii ei pruugi ju Eesti meistriks tulla kõige parem võistkond?
Te ei kuulanud mind lõpuni. Ega see oleks veel kogu reform. Pärast iga mängu otsustavad vennad Suslolvid ja Atso Matsalu, kes kaotajavõistkonnast lahkub. Nii hääletatakse iga mängu järel keegi välja ja lõpuks jäävad alles ainult kaks parimat mängijat, kelle seast selgub Eesti meister. Kõlaks ju uhkelt: tänavune Eesti korvpalli meister on Asko Paade!
Kuulge, te ei ole mitte spordihull, vaid lihtsalt hull!
Ma ju palusin teid, ärge nimetage mind hulluks! See solvab. Muide, kas olete vaadanud, kui uhke täiskuu praegu taevas on?
Kinnisvaraekspert Vaike Rehi, kuidas on pärast ETV põnevussarja «Alpimaja» ekraanile tulekut muutunud seda tüüpi elamute hinnad?
Et sari alles käib (intervjuu on tehtud kolmapäeval — toimetus), siis on veel vara lõplikke hinnanguid anda, kuid natuke on turg elavnenud küll. Masust hakatakse üle saama. Kui mullu suutsime müüa kuus heal juhul ühe või kaks alpimaja ning needki olid üsna väiksed, siis nüüd uuritakse juba suuremaid maju ka.
Kui palju loeb maja seisukord?
Loomulikult vaadatakse sedagi. Kõige raskem kipub olema uute alpimajadega. Parema meelega võetakse selliseid, mis vajavad veidi kõpitsemist, kuid on odavamad. Et keskküte on muutunud kalliks, eelistatakse ahiküttega alpimaju. Märgatavalt on aga elavnenud korteriturg. Näiteks kahetoalisi kõigi mugavustega alpikortereid pole meil praegu üldse pakkuda.
Sarjas on antud alpimajale negatiivne värving. Ega see ärile kahjuks tule?
Keeruline prognoosida. Ühtpidi on iga reklaam, ka negatiivne, ikkagi reklaam. Teisalt sõltub palju sellest, kuidas sari lõpeb. Võib juhtuda, et alpimajamull lõhkeb ootamatult. Meil on kurb kogemus sellest ajast, kui «Kodu keset linna» TV3-s endisel kujul lõpetas: keegi ei tahtnud enam linna keskele kodu soetada. Kõrvad huugavad seniajani sellest mulli lõhkemisest.