Järvejooksu võit on alles algus

Keio Kits oli kindel, et ükskord ta ümber Viljandi järve jooksu võidab. See hetk jõudis kätte tänavu, edu teise koha saavutanu ees oli napp 9 sekundit. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tänavuse Viljandi järvejooksu võitjapärga hoidvad neiud jäid pika ninaga: esimesena lõpetanud Keio Kits oli endast viimase välja pigistanud ning vajus enne nendeni jõudmist raja äärde pikali.

32 aasta järel taas võidu Viljandimaale jätnud jooksumees oli saavutanud ühe suure enda seatud eesmärgi, kuid tõelised meheteod seisavad tal alles ees. Millised on noore jooksja suuremad eesmärgid, eelistab ta jätta enda teada, teatab vaid, et võtab praegu aasta korraga.

Noore andeka sportlase treener jooksulegend Enn Sellik räägib plaanidest veidi lahkemalt. «Kui Keio ülesanne ongi vaadata asju hooaja lõikes, siis mina pean nägema kaugemale, et plaane seada,» ütles Sellik.

Esimene suur läbimurre peaks Holstrest pärit noormehel tema hinnangul tulema 2014. aasta Euroopa meistrivõistlustel. «Selle aasta EM-il võiks ta samuti finaali jõuda, aga see pole veel see, mida me ootame. Kui jalad vastu peavad, on mõistagi sihikul ka 2016. aasta olümpiamängud,» kinnitas treener.

Alustas suusatamisega

Spordi juurde suunas Holstre koolis õppinud Keio Kitse sealne kehalise kasvatuse õpetaja Andi Kõrva, kes märkas, et poisil on vastupidavust. Nii läks neljandas klassis õppiv Keio Urve Bergmanni suusatrenni.

Selle alaga tegeles ta viis-kuus aastat, mille jooksul jõudis mitu korda maakonna meistriks. Suviti, kui suusatada ei saanud, harrastas Keio jooksmist. «Suusarajad olid kodust paari kilomeetri kaugusel, jooksin tihtipeale metsa raja äärde, vahetasin jalanõud, ning jooksin pärast suusatrenni jälle tagasi,» rääkis sportlane, kuidas jagas end kahe ala vahel isegi talvel.

Ühel hetkel tuli siiski valida, kas suusatamine või jooks. Nii otsustaski Keio Kits jooksu kasuks ning asus treenima Ants Kuusiku juures Staieri klubis.

Esimene suurem edu tuli 2008. aastal, mil ta sai Eesti murdmaajooksu meistrivõistlustel A-klassis pronksmedali. Pärast seda hakkas noormees võtma jooksmist tõsiselt. Samal hooajal alustas tollal 19-aastane Keio koostööd Enn Sellikuga ning astus Eesti maaülikooli spordiklubi ridadesse.

«Küsisin, mida ja kuidas ta teinud on,» rääkis Sellik esimesest kohtumisest. «Selgus, et ta oli teinud kõvasti trenni, kuid liiga kiiresti. Kui vastupidavust pole, siis kiiruse pealt kaugele ei jõua.»

Enn Sellik koostas noormehele uue treeningukava, pöörates palju tähelepanu vastupidavuse arendamisele, ja kaheaastase harjutamise järel hakkas see töö kajastuma tulemustes.

Viimased tipptulemused on mullused kaks Eesti meistrikulda 800 ja 1500 meetri distantsil — esimesed täiskasvanute arvestuses.

Kõva töömees

«Enn treenerina eriti ei hellita. Mahv on tugev. Just tema juures sain teada, mida olin seni valesti teinud. Arvasin ikka, et mida kiiremini trenni teen, seda kiirem olen võistlustel. Tegelikult on vastupidi,» kommenteeris Keio Kits.

«Kui algul üritasin joosta ennekõike pikki distantse, siis nüüd on selge, et oleksin pidanud alustama keskmaajooksuga. Noorest peast on mõistlikum valida ikka kiirusdistantsid,» lisas ta.

Ehkki Keio jookseb ka edaspidi pikemaidki vahemaid — keskmaamees peab tema jutu järgi suutma läbida ühtlasi pikka krossi ning kümmet kilomeetrit maanteel —, on nad koos treeneriga seadnud peamiseks alaks 1500 meetri jooksu.

Selleks et ükskõik millisel spordialal tippu tõusta, peab olema kas meeletult talenti või töökust või mõlemat. Enn Selliku hinnangul on Keio Kits suurepärane töökuse näide, ehkki ka tema annet pole võimalik eitada.  

«Mina olen au sees pidanud ikka neid, kes endaga tublisti tööd teevad, ja Keio on kõva töömees,» kinnitas ta.

Noor jooksumees tunnistab, et talvel kehvade ilmadega tekitab treenima minek mõnikord väikese tõrke. Aga kui oled oma sportlasteel juba nii palju vaeva näinud, on mõttetu lasta kõigel raisku minna ja loobuda.

«Pärast trenni tunned naudingut, et asi sai tehtud,» tõdes Keio. «Siis, kui jõuad väljast sooja tuppa. Kui oleksid minemata jätnud, oleks kindlasti halb tunne.»

Jäägitult trennile pühendudes tuleb paljudest eakaaslastele loomulikuna tunduvatest asjadest loobuda, kuid Keio on profisportlase eluga arvestanud. «Noorel inimesel on palju ahvatlusi: peod ja väljas käimised. Kui sõbrad on suvel rannas, pean mina kindla plaani järgi sööma ja puhkama. Aga noh, pärast hooaega saan endale ka lõõgastust lubada,» ei näe ta selles probleemi. Siis käib Keio kalal või mängib sõpradega jalgpalli.

Sponsorita ei saa

Profisportlase suurim mure, iseäranis pisikeses Eestis, pole pahatihti motivatsiooni leidmine ja end treenima sundimine, vaid tegevuseks raha leidmine. Selles mõttes on Keio Kits heas seisus. Alates eelmisest hooajast on tal viieaastane sponsorleping tööstusgaasifirmaga Airok ning abi tuleb ka Paistu vallalt.

Just tänu Airoki toetusele sai Keio käia sel talvel treenimas Portugalis. Soojamaalaagrid on talvisel ajal hädavajalikud, sest teha talvises Eestis kaks-kolm trenni päevas rikuks tervist.

«Selleks et saada pärast «Aktuaalset kaamerat» spordiuudistesse,» vastas Airoki esindaja Mark Orav kiirelt küsimusele, miks firma otsustas hakata Keio Kitse sponsoriks. Tema arvates on Keio puhul hinna ja kvaliteedi suhe õige. «Raha, mille me temasse investeerime, tuleb hästi tagasi: erinevalt palju kallimast motokrossist pole jooks nišiala, vaid massisport,» ütles ta.

Muidugi pole toetamise taga ainult ärihuvid. «Keio puhul sai määravaks tõsiasi, et ta on noor andekas ja töökas sportlane, ning muidugi rääkis tema kasuks ka see, et ta on Viljandi kutt,» lisas Orav, kes on olnud ka ise tihedalt spordiga seotud. Tänavuse järvejooksu lõpetas ta näiteks 160-ndana ja see on korralik tulemus.

«Olen koostööga väga rahul. Järvejooksu võit oli suur õnnestumine — tähtis on juba ainuüksi see, et üle pika aja võitis jälle viljandlane,» rõhutas Orav.

Palju on Keiot toetanud ka kodukoha naabripoisid, tänu kellele saab ta trenni ja kodu vahet liikuda hea autoga.

Enn Sellik peab Keio trumbiks kaht omadust: suurt tahet tippu tõusta ning suurepärast võistlusnärvi. Viimast ilmutas ta tänavusel järvejooksul, edestades õige taktikalise lahendusega tugevat Venemaa võistlejat, varasemat võitjat Aleksei Sokolovi üheksa sekundiga.

«Vaimselt oli raske võistelda, sest ootused olid suured. Esiteks on järvejooks väga kõrge tasemega legendaarne võistlus ja teiseks toimub see kodukandis. Kõik teavad siin seda ja küsivad pidevalt, millal ma võidan,» rääkis Keio võistlusele eelnenust.

Sisimas oli ta teadnud, et ükskord peab võit tulema — küsimus oli ainult millal. Praegu on ta kindel, et see võit ei jää järvejooksul kindlasti viimaseks.

Achilleuse kand

Kahjuks ei saa sportlastest rääkides peaaegu kunagi üle ega ümber vigastuste teemast. Keio Kitse ootab sügisel ees Achilleuse kõõluse operatsioon. Viimased jooksud on ta teinud valu trotsides. Treener Enn Sellik ja sportlane ise usuvad, et lõikus läheb korda.

«Olen juba noorest saati valesti joostes jalgu lõhkunud. Üksvahe tegin näiteks trenni, naglid jalas. Minu jooksustiil on pealegi selline, et jooksen pöia peal, ning seetõttu saab Achilleuse kõõlus rohkem koormust,» rääkis Keio. «Aga mis seal ikka, käin opil ära ja jooksen edasi,» oli ta optimistlik.

Jala säästmiseks tuleb valida võistlusi varasemast hoolikamalt. Kui mullusel Tartu jooksumaratonil oli Keio Kits kahe maailma tippu kuuluva keenialase järel parima eestlasena kolmas, siis sel nädalavahetusel ta Tartus starti ei lähe.

Koos treeneriga otsustas sportlane, et pole mõtet end seal kurnata, sest taastumine võtab liiga palju aega. Pigem keskendub ta põhialale, 1500 meetrile.

Eesti sportlastest on Keio Kitsele eeskujuks olnud eelkõige oma valla mees, nüüdseks tippspordist lahkunud Meelis Aasmäe. «Olen tema tegemisi näinud poisikesest peale,» põhjendas ta.

Muidugi hindab ta kõrgelt ka Pavel Loskutovi, meest, kelle nimel on 11 järvejooksu võitu ning kes on osalenud neljadel olümpiamängudel. Esimest aastat täiskasvanute klassis võistleval Keiol on see kõik alles ees.

ARVAMUS
URVE BERGMANN,
suusatreener
Keio oli ja on praegugi väga hea poiss — tõelise spordimehe hingega ja töökas. Ta ei jätnud treenides ühtegi päeva vahele. Mul on tema saavutuste üle hea meel.
Ma ei saanud küll seekord järvejooksu vaatama minna, kuid helistasin talle kohe pärast võitu ja õnnitlesin. Nii tema kui Urmas Müür (eelmine järvejooksu viljandlasest võitja) on pärit Polli metsade vahelt.
Suusatamist ja meid pole ta seniajani unustanud: ikka käib vaatamas ja suusatamas.