Viljandi noored näitasid end Prantsusmaa tantsuvõistlusel

Prantsusmaal electrodance’i maailmameistrivõistlustel «WorldVertifight» oli Eesti tantsijate üks trump Kert Kaljula osavad saltod. Foto: Erakogu

Aprilli lõpul Prantsusmaal asetleidnud electrodance’i maailmameistrivõistlustel «WorldVertifight» esindas Eestit Viljandi tantsukool Dancecall.

Pariisis ühepäevasel tantsuvõistlusel käis Dancecalli esindus E1. Võistlejatena astusid üles Allar Lint, Gerli Põdra, Kert Kaljula, Randel Pomber ja Liisa London.

Pöidlahoidjatena sõitsid kaasa tantsijad Elis Rätsep, Laura Tiit, Merilin Pool ja projektijuht Rita Pomber.

Dancecalli asutajad ja treenerid Randel Pomber ja Liisa London on käinud mitu korda Prantsusmaal õppimas electro­dance’i selle stiili algatajate juures ning andnud omandatut Viljandis edasi oma õpilastele.

Rahvusvahelisi electro­dance’i võistlusi on Randel Pomberi sõnul peetud juba kolm aastat. Et Dancecalliga sinna sõita, hakkas noormees varakult ettevalmistusi tegema. Saanud võistluste korraldajalt nõusoleku, pani ta talvel koos Liisa Londoniga tantsukooli õpilastest kokku esindusmeeskonna.

«Valisime välja parimad, kellel on hea rütmitaju ja freestyle’i tunnetus ning kes oskavad hästi tiimitööd teha,» selgitas Randel Pomber.

Võistlustel osales 17 võistkonda kümnelt maalt, sealhulgas Venemaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast ja Hispaaniast.

Dancecalli noored olid Eestist ainsad. «Eesti lipp lehvis Prantsusmaal võistlustel esimest korda,» sõnas Dancecalli projektijuht Rita Pomber uhkelt. «Võtsime kaasa suure majalipu ja see jäigi sinna, sest meid oodatakse tagasi. Oli ülev kuulata kõlamas oma hümni ja vaadata meie riigi lippu!»

Mitu trumpi

Dancecalli rahvas sõitis Prantsusmaale mõni päev enne võistluste algust, et noored saaksid lüüa kaasa töötubades ning võtta osa suurest üldtreeningust. Võistlus iseenesest nägi välja nagu kahe esinduse võitlus, milles rivaalid üritasid oma tantsukava esitades vastastikku teistele kohta kätte näidata.

Randel Pomberi sõnul oli neil ette valmistatud 15 kava. Esinemisjärjekord ja see, kellega võistlema asuti, selgitati välja mikrofoni keerutades. Dance­calli noored sattusid vastamisi Venemaa tantsijatega. Selles riigis on electrodance Randel Pomberi teada populaarne.

Võitlust alustatakse soologa. Kui see saab läbi, hakkab kaasa tantsima kogu rühm. Igaks etteasteks oli trupil aega minut, mille jooksul tuli mängu panna kõik, et end näidata. «Kuigi kavad on ette valmistatud, tuleb osata kasutada hetke ja vajaduse korral improviseerida,» täpsustas Randel Pomber.

«Tähtis on ka vastast provotseerida. Näiteks kui teised hakkasid esinema, istusime meie maha, justkui ei huvitakski see meid,» lisas ta.

Et Viljandi noortel tuli rinda pista temperamentsete tantsijatega, sai õige pea selgeks, et eestlaste stiil on pisut tuim, kuid see-eest omanäoline. Žürii soovitas kasutada seda oma trumbina ja püüda edaspidi lüüa just sellega.  

Dancecallil oli varuks teisigi üllatusi. Palju plusspunkte andsid Kert Kaljula saltod, sest teised neid eriti ei teinud — rohkem oli kõikvõimalikku kondiväänamist.

Viljandlased erinesid veel selle poolest, et olid võrreldes tuntud tegijatega üsna noored. Kui proffide vanus algab 20. eluaastatest, siis Dancecalli esindusse kuuluvad peamiselt gümnasistid.

Kolmas eripära oli see, et teistes riikides ei tantsi neiud seda stiili, kuid Viljandi trupis oli neid mitu. «On ilmselt kujunenud nõnda, et see ei ole tüdrukute ala. Ka hiphopis ei ole neid eriti palju,» võrdles Randel Pomber.

«Eks meie trump ole ka tüdrukute painduvus ja ilu, mitu trupi liiget on olnud iluvõimlejad. Nad viskavad silda ja teevad spagaati ning see pani publiku ahhetama. Seda liini tasub meil samuti edasi arendada,» rääkis Rita Pomber.

Võidukarikat Dancecalli noored koju ei toonud, kuid see ei olnudki eesmärk. Oma esimesele välisvõistlusele oli trupp läinud pigem uudistama.

Gerli Põdra ütles: «Nägime kõige paremaid tantsijaid ja nende kavasid. Kui näed teiste kõrget taset, annab see motivatsiooni harjutada.»

«Oli võimas kuulata, kuidas publik meile kaasa elab,» lisas Kert Kaljula.

Randel Pomberi sõnul polnudki võit tähtis. «Sõlmisime tutvusi ning saime sõpru ja nagu tänavakeeli öeldakse, respect’i. Jätsime endast hea mulje, meie trikid meeldisid ja meid oodatakse tagasi,» rääkis ta.

Õpilasest õpetajaks

Randel Pomber ja Liisa London asutasid Dancecalli 2009. aastal. Alustada oli raske, sest tuli juurutada ja õpetama hakata tundmatuid stiile.

Rita Pomber on aidanud tantsukooli projekte kirjutades, et noortel oleks võimalik koolitustel käia ja maailmas ringi rännata, õppimaks ja arendamaks uut stiili ja propageerimaks seda ka Eestis.

«Vastsetel tegijatel on vähe tuntud alal esialgu raske. Õnneks oleme tuge saanud kultuurkapitalilt ja Tallinna rahvakultuuri sihtkapitalilt ning Viljandi linnavalitsus on samuti olnud hea abiline. Nüüd oleme end juba tõestanud ja meid toetatakse,» rõõmustas Pomber.

Õpilasi Dancecallil jagub ning esimesed õppurid on omandanud taseme, mis lubab neil algajaid juhendada. Kõige väiksemad tantsijad on kolmanda-neljanda klassi õpilased.

Rangeid sisseastumiskatseid Dancecall ei korralda. «Me ei eelda isegi tantsukogemust, sest õpetame maast madalast sammud ja nõksud selgeks. Neil, kes on tantsimisega tegelnud, on mõistagi natuke lihtsam. Tähtsad on musikaalsus, rütmitunnetus ning muidugi ka füüsiline tugevus, painduvus ja oma keha tajumine,» jutustas Randel Pomber. Selleks et uusi nõkse õppida, uurib ta internetist videoid.

Veidi nukker on tõik, et Eestis pole electrodance eriti levinud ja võistelda pole suurt kellegagi. JJ Street korraldab tänavatantsuüritusi, millest Dancecall plaanib osa võtta. Samuti on selle liikmed edukalt osalenud «Koolitantsul».