Mõisakooli majandada on nagu keerulist puslet kokku panna

Et pearahasüsteem ei arvesta kooli asukohast ja hoonetest tulenevaid erinevusi, on Olustvere teenindus- ja maamajanduskool pidanud mitme ajaloolise hoone, sealhulgas viinavabriku renoveerimiseks kirjutama hulga projekte. Foto: Elmo Riig / montaaž

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktori Arnold Pastaku meelest on Eesti põllumajandus hakanud nõukogudeaegsest taagast vabanema. Üha enam leidub neid, kes näevad maaelus oma suurt võimalust, ja see annab ka maamajanduskoolidele uut tuult tiibadesse.

Arnold Pastak, teist sai Olustvere kutsekooli juht juba sovhoostehnikumi päevil. Seega olete viimasel paarikümnel aastal näinud põllumajanduses ja maaelus asetleidnud muudatusi lähedalt. Milliste tunnetega vaatate tagasi 1990. aastate algusele, kui kõik pea peale pöördus?

See oli raske aeg. Paljud rääkisid, et läheme tagasi sõjaeelse Eesti Vabariigi põllumajandussüsteemi juurde ja varsti on kogu maal taas 140 000 väikest talu. Mind ärgitas see küsima, kuidas on võimalik riigi elust pool sajandit maha kustutada.

Aga inimeste usk oli suur. Paljud võtsid nõuks katsetada ja tundsid oma nahal, et ajas tagas rännata pole võimalik. Turg läks vabaks ja väljast hakkas mühinal sisse voolama teiste riikide toel toodetud odavat kaupa. Suurem kindlus saabus alles 2004. aastal, kui ühinesime Euroopa Liiduga ja hakkasime osa saama selle süsteemi põllumajandustoetustest.

Tagantjärele on reforme hea analüüsida, aga nende algusjärgus pole tavaliselt võimalik täpselt öelda, kuhu nad välja viivad.

Mäletan, kuidas ka Olustveres koguti 1990. aastate algul inimesed saali ja öeldi, et tuleb põllumajandusreform. Keegi ei saanud aru, mis juhtuma hakkab. Mis reformikomisjon? Mis jagamine? Kõik olid harjunud, et neil on kindel töökoht ja nende asi on täita oma ülesandeid. Mõttemalle muuta oli jube raske.

Lõpuks andis ka meie majand sisse pankrotiavalduse, sest ei suutnud enam kohustusi täita. Teisalt pani just see aluse Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli õppetalu rajamisele.

Õppetalu koosneb peale põllumaade ja lautade ka mõisakompleksist. Kui keeruline on seda ülal pidada?

Üsna keeruline. Alates 2004. aastast on kooli rahastamine olnud pearahapõhine. Kedagi ei huvita, kus me asume ja millised lisakohustused meil seetõttu on. Koka koolitamiseks saame täpselt sama summa, mis antakse Tallinna kesklinnas asuvale teeninduskoolile, ehkki kulud on siin hoopis suuremad.

Seepärast oleme pidanud kinni haarama muudest võimalustest ja küsima raha mitmesugustest projektidest. Näiteks pargi korrashoidmiseks oleme saanud toetust keskkonnainvesteeringute keskuselt ning viinavabriku ja talli renoveerimiseks Norra finantsmehhanismidest.

Aga me pole siin mõistagi erand. Viie aastaga on üle Eesti kutsekoolide nüüdisajastamisse investeeritud Euroopa Liidu fondidest väga suuri summasid. Olustvereski valmis õpilaskodu, renoveeriti söökla ning rajati Õisust ületoodud toiduainetööstuse erialade tarbeks uued õppekohad.

Aga mis peamine: oleme alati püüdnud ka ise kohapealsete teenustega lisa teenida. Õppetalu müüb teravilja, rapsi, sealiha ja kartulit, mõisas saavad turismiõpilased ja kokad turiste teenindades oma oskusi näidata, söökla ja õppetööstus annavad tegevust toiduainete eriala õpilastele ning võimaldavad toitlustada nii oma õpilasi kui väljastpoolt tulnuid.

Tundub, et mõisakool on nagu kirikukogudus, kellel lasub põhitegevuse kõrval kurnav kohustus hoida püsti arhitektuurimälestist. See on üüratult kallis.

Majanduslikus mõttes on kõige efektiivsem pidada koole Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus. Aga kui tahame, et asustus säiliks ka maakonnakeskustes ja nende ümber, on vaja koolivõrku hoida mujalgi.

Kui linnakool võib endale lubada, et õpilased elavad kodus või muretsevad endale ise ööbimiskoha, siis meie peame kahele kolmandikule õppuritele tagama ühiselamukoha. Vastasel juhul nad siia ei tule. Ühtlasi on väikeses maakohas vaja rohkem mõelda, kuidas sisustada õpilaste vaba aega ringide ja muu huvitegevusega. Seegi on lisakulu.

Peame mõisale ja ka teistele koolihoonetele pidevalt otsima mitmekülgset kasutust. Näiteks on 1993. aastast peale meiega ühe katuse all olnud kohalik põhikool, kes kasutab meie sööklat ja spordisaali. Ka raamatukogu on ühine. Omavalitsusega kulude jagamine aitab samuti taristut püsti hoida.

Tänapäeval ei saagi teisiti kui kombineerides. See meenutab paljudest tükkidest suure pusle kokkupanekut. Seni on meil õnnestunud leida igasse auku sobiv tükk.

Kas häid õpilasi ikka jätkub või tullakse kutsekooli rohkem häda sunnil, kui mujale pole pääsetud?

Põllumajandust ei tulda õppima juhuslikult. Maaeriala valivad peamiselt sellised noored, kes on üht- või teistpidi maaeluga seotud. Eks alati satu sekka ka neid, kes loodavad leida eest lihtsa valdkonna ning end kuidagi läbi libistada, aga sellised kukuvad varsti välja.

Põllumajanduse maine on suuresti muutunud. Seda ei peeta enam primitiivseks, mustaks ja madalapalgaliseks tööks. Saadakse aru, et hoidmaks käigus tänapäevaseid lautu ja seadmeid, on vaja põhjalikke teadmisi.

Riskid on suured: taimekasvatuses saab vea parandada alles aasta pärast, loomakasvatuses veel pikema aja jooksul.

Põllumehed liisivad masinaid, mille maksumus võib ulatuda 300 000 euroni. Kui tehnikasse pannakse selliseid summasid, on ilmne, et inimestesse ei saa investeerimata jätta. See kõik aitab  kaasa nõukogudeaegse kuvandi kadumisele.

Kuidas paistab maamajanduskooli juhile põllumeeste üldine toimetulek?

Eks see ole ikka nii, et kui piima hind on hea, on põllumehed rõõmsad ning valmis tegema uusi investeeringuid. Kui saabub keerulisem aeg, pingutavad nad püksirihma.

Minu arvates oli majanduskriis pankade ja põllumajandusettevõtete läbisaamisele proovikivi. Nii mõnelgi põllumehel läks raskeks varem võetud laene ja liisinguid tagasi maksta. See tekitas pankades kõhklusi.

Kokkuvõttes võitsid ikkagi need, kes ilmutasid paindlikkust.

Usun, et tegelikult on põllumehed ühed korrektsemad kohustuste täitjad. Kes on oma maa, loomade ja hoonetega käsist-jalust seotud, ei saa raskuste tekkides lihtsalt minema jalutada ja hakata tegema midagi muud.

Põllumehel pole võimalik käituda nii nagu mõnel linnamehel, kes ütleb: sorry, mu naelatehas läks pankrotti — lähen, teen teise kohta kastivabriku.

Praegu on piima hind taas hea ja põllumehed mõtlevad optimistlikult edasi. Kui vahepeal olid söötis põllud Eestis tavapärane vaatepilt, siis nüüd neid enam peaaegu polegi. Edaspidine sõltub suuresti sellest, millised kokkulepped saadakse Euroopa Liidu toetuste kohta aastateks 2014—2020.

Kui meie poliitikud suudavad välja rääkida normaalse toetustaseme, on Eesti põllumehed minu meelest teistega võrreldes päris heal positsioonil. Tõik, et meid on seni vähem toetatud, on sundinud siinseid tegijaid olema Euroopa kolleegidest efektiivsemad. Eestisse on kerkinud palju suuri moodsaid lautu, mis toimivad 10—15 aastat suurte lisainvesteeringuteta. Loodetavasti osatakse seda eelist kasutada.