Tänavu on tulipunktis tüllid

Väiketüll on põldlõokesesuurune lind, kelle silmade ümber on kollane sulgedevaba rõngas. Teda võib leida klibusel mererannikul, kuid ka vanades paemurdudes ja kruusaaukudes. Foto: Remo Savisaar

Kas võite kätt südamele pannes öelda, et teate täpselt, milline näeb välja tüll? Mitte see riidesort, millest kardinaid tehakse, vaid hoopis Eesti ornitoloogiaühingu väljavalitud tänavune aasta lind?

Võib olla üsna kindel, et paljud teist ei tea tüllist mitte mõhkugi. See on muide täiesti normaalne, sest liivatülli vaatlemiseks tuleb sõita meresaartele või rannikuäärsetele aladele, kus on hõredat rohtu, madalat muru, liivikuid, mudavälju ja kiviklibu.

Tema lähedast sugulast väiketülli seevastu kohtab ka Viljandimaal. See lind eelistab elada tehismaastikel — kruusakarjäärides ja paemurdudes. Ühtlasi võib väiketülli leida sõnnikuhoidlate ümbrusest, lao­platsidelt, tee-ehitustandritelt ja isegi linnade korrusmajade katustelt.

Ehkki need väikesed sulelised ajavad oma asju lausa inimeste naabruses, jäävad nad pahatihti kahe silma vahele. Teenimatult märkamatuks jäämine ongi üks põhjus, miks Eesti ornitoloogiaühing (EOÜ) otsustas võtta selle lindude paari, liiva- ja väiketülli tänavu erilise tähelepanu alla.

«Teine põhjus on see, et õnnetul moel on mõlemat liiki nii Euroopas kui Eestis suhteliselt kesiselt uuritud,» tõi «Aasta linnu» projekti vedaja Jaanus Aua esile veel ühe aspekti. «Kolmandaks on mõlema liigi arvukus näidanud viimastel kümnenditel peamiselt langustendentsi.»

Väärib mainimist, et liiva- ja väiketüll kuuluvad Eestis kolmanda kaitsekategooria liikide hulka.

Oskab olla märkamatu

Jaanus Aua tähelepanekut mööda on liivatüllid hakanud viimasel ajal rannikult ümber asuma kaugemal paiknevatesse karjääridesse ja paemurdudesse. «Põhjus on ilmselt selles, et paljud endised pesitsusalad on muutunud kõlbmatuks ja linnud otsivad endale uusi pesapaiku,» tõdes ta. Viljandimaal ei ole selle liigi esindajaid siiski veel kohatud.

Väiketülle on Viljandimaal see-eest üpris palju. Neid on märgatud rohkesti Paistu valla Pombre karjääris, Saarepeedi lähedal Välgita karjääris ja Suure-Jaani vallas Tääksi karjääris. Igas mainitud paigas pesitseb ligemale viis tüllipaari ning Jaanus Aua peab seda üsna heaks näitajaks.

Väiketülli võib kohata ka Eesti suuremate järvede ümbruses: näiteks «Sakala» fotograafil õnnestus mullu see lind pildile püüda Viljandi järve ääres. Samuti on väiketülli nähtud Võrtsjärve ääres ja isegi Raudna karjäärides.

Tüllivaatlejad peavad silmad hoolega lahti hoidma, sest muidu võib ettevaatlik suleline nende eest osavalt varjuda.

«Tüllidel on kombeks keerata läheneva inimese poole oma luitunud pruun selg. Lind jääb paigale või kükitab maha ning sulab maastikuga sedavõrd hästi ühte, et tulija teda ei märka,» kirjeldas Jaanus Aua. «Kui inimese lähedus ületab kriitilise piiri, sibab või lendab lind natuke eemale, kükitab uuesti maha ja kõik kordub.»

Maskeeringu õnnestumisele aitab kaasa asjaolu, et need sulelised on pisikesed: põldlõokesesuurune väiketüll kaalub umbes 40 grammi, 60-grammine liivatüll on veidi väiksem kui kuldnokk.

«Eesti kahlajate nimekirjas on nad tõelised härjapõlvlased,» nentis Aua.
Rannikul või karjääris uidates võib inimene komistada tüllipesadele, sest need linnud paigutavad oma mustade tähnidega hallikasvalged munad otse maapinnale.

«Väiketüll armastab vooderdada oma pesa väikeste kivikestega. Liivasemates piirkondades, kus kive ei ole, kasutab ta ka taimeosi,» kirjeldas Jaanus Aua. «Liivatüll ei vaevugi pesa vooderdama ning tema munad on paigutatud lausa liivale või kiviklibule.»

Jääb järjest vähemaks

Ornitoloogide hinnangut mööda peaks Eestis praegu väiketülle elama umbes 2000 paari. See on märksa parem seis kui 1990. aastate keskpaigas, mil neid elas siin kõigest 500—800 paari.

Liivatüllide arvukus on paraku 1950. aastate lõpuga võrreldes neli korda kahanenud. Loenduste järgi oli neid eelmise sajandi keskel Eestis 8000 paari ringis, kuid praegu on ainult 1000—2000 paari. Ornitoloogide teada jääb seda liiki vähemaks kogu Euroopas.
Jaanus Aua sõnul on nende kahe linnu saatus olnud Eestis mõnevõrra erinev.

Väiketüllide arvu kohta ei ole teadlastel eriti pikaajalisi andmeid, sest nõukogude ajal peeti seda liiki perspektiivituks uurimisobjektiks ning sellele ei pööratud tähelepanu. Ornitoloogide käsutuses olevad andmed kajastavad üksnes väiketüllide viimase 25 aasta olukorda.

«Liivatüllide kohta teame rohkem tänu sellele, et riikliku seire projektid nägid ette saare- ja rannikulinnustiku loendusi, mille käigus loeti kokku ka nemad,» kõneles Jaanus Aua.
Ornitoloogi jutu järgi on mõlema linnuliigi arvukuse kõikumine tingitud osaliselt globaalsetest asjaoludest, näiteks kliimamuutustest, kuid leidub ka kohalikke põhjusi.

«Väiketüll on äärmiselt inimkaaslev liik, mille esindajad elavad 90 protsendi ulatuses tehismaastikel,» selgitas ta. «Seega käib väiketülli käsi hästi siis, kui inimese majandustegevus on aktiivne ning ta loob lindudele uusi pesitsusvõimalusi. See eeldab rajatiste püstitamist, tee-ehitust, uute karjääride rajamist ja muud sellist.»

Liivatüllide arvu vähenemise taga seisavad suuresti Eesti rannaalade ja saarte roostumine ning Läänemere saastatus. Rannakarjamaadel ei karjatata enam nii palju loomi kui varem, need alad kasvavad kinni ja võimust võtab kadakas. See kahandab liivatülli pesitsemisvõimalusi.

«Liivatüllide arvukuse kokkukuivamises mängib suurt rolli veel rüüstefaktor,» kõneles Jaanus Aua. «Meie rannad on täis kajakaid ja vareslasi. Marutaudivastase kampaania tõttu on ka kährikuid ja rebaseid palju siginenud ning need loomad on saartel ja rannaaladel tõeline nuhtlus.»

Matkad viivad lähemale

Nüüd, mil tüll on kuulutatud 2012. aasta linnuks, on õige mõni senine puudujääk tasa teha. Jaanus Aua sõnul plaanivad teadlased eeloleval suvel korraldada väiketülli elupaikade inventuuri, mis hõlmab nelja maakonda: Hiiu- ja Läänemaad ning Viljandi- ja Lääne-Virumaad.

«Teeme selle ära oma töörühmaga, kuid tõenäoliselt kaasame ühtlasi kaks kuni neli huvilist,» kõneles ta.

Aasta jooksul tuleb üritusi laiemalegi huviringile. Kord kuus on Tartus Baeri majas mälumänguõhtu, kus esitatakse küsimusi aasta linnu kohta ning räägitakse ka teistel teemadel. Tüllide kohta jagatakse teadmisi nii hästi toimival koduleheküljel kui loodusõhtutel ja meediaväljaannetes.

Kavas on korraldada aasta linnu elupaikadesse ja rändepeatuskohtadesse matku ja bussireise. Juunis plaanitakse teha kaks matka ka Viljandimaal. Nende kohta pannakse info välja ornitoloogiaühingu koduleheküljele aasta linnu alajaotusesse.

«Matkadel plaanime külastada tüllide pesitsuspaiku, uurida vaatlustoruga nende tegemisi ning rääkida lindude pereelust ja pesitsemisest,» kõneles Jaanus Aua. Välgita ja Tääksi karjääris peaks leiduma värvimärgistusega tülle, keda on eriti huvitav jälgida.

«Eesti ornitoloogiaühingu kahlajate töörühm alustas 2010. aastal tüllide, eelkõige väiketüllide värvimärgistamise kampaaniat, et uurida nende pesa- ja sünnipaigatruudust ning demograafiat. Hea õnne korral võimaldab see saada ühtlasi infot nimetatud lindude rändeteede ja talvitumisalade kohta,» selgitas ornitoloog.

Värvimärgisena toimiv valge rõngas on Eestis seatud väiketüllidele vasaku jala ümber allapoole jooksmeliigest. Sellele graveeritud numbrikood on binokli või toruga loetav üsna kauge maa tagant.

«Oleme värvimärgise pannud rohkem kui sajale väiketüllile ning saanud juba tagasisidet. Räägime sellestki oma vaatlusretkedel,» rääkis Aua.

Juulis hakkavad tüllid juba lõunamaale tagasi kibelema. «Nad on üsna püsimatud,» tõdes ornitoloog. «Kevadel saabub liivatüll meile 25. märtsi ja väiketüll 15. aprilli paiku. Tagasi talvitamisalade poole hakkavad vanalinnud liikuma kohe, kui pojad on tuule tiibadesse saanud. Noored linnud levivad algul eri suundades, kuid augustis algab ka nende ränne.»

Kuigi liigid on väga lähedased, on liiva- ja väiketülli rändeteed ja talvitusalad ometi erinevad. Liivatüll liigub mööda Lääne- ja Põhjamere rannikut, jõuab Atlandi ookeani rannikule, lendab siis üle Pürenee poolsaare ja jääb peatuma Loode-Aafrikas.

Väiketüll võtab meilt suuna kagusse, peatub Musta mere äärsetes maades ning rändab seejärel üle Araabia poolsaare talvitusaladele, mis asuvad Sahara kõrbest lõuna pool Ida-Aafrikas.

Lähemat infot tüllide kohta saavad huvilised Eesti ornitoloogiaühingu internetilehelt www.eoy.ee, vajutades seal vasakul tulbas olevale lingile «Aasta lind» ja seejärel «Tüllid».

NIMI

Tüllide nimi on tulnud nende häältest.
• Tüllide eestikeelne nimi tuleneb liivatülli mängulaulust ja kutsehüüust, mida rannarahvas püüdis järele aimata.
• Inimesed on rääkinud: «Tillutajad jooksevad mere äärt kauda ja teevad «till-till-till»» (Pöide); «Tülllüll-lüll-lüll — laulust hakatud hüüdma, et tüllüd olete.» (Kuusalu)
• Tülli nimetus on levinud ka teistes mereäärsetes läänemeresoome keeltes, näiteks Soomes kutsutakse seda lindu tylli’ks. Mõnel pool Eestis on tülli nimetatud krantskaelaks, mis haakub linnu venekeelse nimetusega галстучник (kaelarätikandja).
Allikas: teabeleht «Tiirutaja» number 17