Kui moodsad supermarketid alles hakkasid Eestis esindusi avama, oli puu- ja köögiviljade kaalumine jäetud klientide hooleks. Nüüd on peaaegu kõik kaupluseketid andnud selle töö kassapidajatele.
Miks kaaluvad puuvilju kassapidajad?
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
4. mai 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui eestlane satub Soome kauplustesse ning jõuab oma arbuusi või banaanidega kassasse, on teenindaja sunnitud tõusma, et joosta neid kaaluma: seal on see kliendi ülesanne. Eestis on jätnud puu- ja köögiviljade kaalumise tarbija kanda ainult Soome taustaga Prisma kett.
Millest tuleneb selline erinevus? Kas kardavad siinsed ketid, et ise kaupu kaaludes võivad eestlased teha sohki, või peitub põhjus milleski muus?
Et kliendil oleks mugavam
Katrin Bats aktsiaseltsist Rimi Eesti Food kinnitas, et kindlasti ei tähenda see kliendi umbusaldamist, vaid püüdu muuta ostlemine talle mõnusamaks. «Meie arvates ei pea ostja olema spetsialist. Talle on mugavam, kui tema eest kaalub kauba teenindaja, kes tunneb tooteid,» rääkis Bats.
Tema jutu järgi võivad kliendid mõnikord eksida klahviga või unustada kaalumise sootuks ning siis pole neil vaja minna kassa juurest tagasi.
«Muidugi võib mõnel tekkida tahtmine poodi tüssata, aga see pole peamine põhjus, miks kaaluda on otsustatud kassas,» lisas ta.
Ka Selveri avalike suhete juht Annika Vilu toob puu- ja köögiviljade kassas kaalumise põhjuseks klientide mugavuse ja kiire teeninduse. «Unustada on inimlik, kuid paraku jääb kassa töö ajutiselt seisma, kui teenindaja peab tõttama iga kaaluda unustatud viljaga puu- ja köögiviljaosakonda,» rääkis Vilu.
Samuti leiab ta, et ostjal on mugavam panna puuviljad otse korvi kui jätta meelde numbrid, et vajutada õigele klahvile. «Võõras kaupluses ei pruugi ta kohe kaalu asukohta märgatagi. Kassas võtab see protseduur üldjuhul vaid hetke ning klient ei pea sellele mõtlema ja aega kulutama,» lisas Vilu.
Viljandi tarbijate ühistu turundusjuhi Kristo Mägi arvates on samuti tarbijal lihtsam, kui tema eest kaalub kauba keegi teine. «Mida rohkem tooteid inimene puuviljaletist valib, seda raskem on tal meeles pidada neile vastavate klahvide numbreid ja eksimus on kerge tulema,» põhjendas Mägi.
Tema meelest peavad kassapidajad olema nii asjatundlikud, et ei küsi, mis sorti õunad kellelgi kilekotis on, ent uuel töötajal võib tekkida sellega siiski probleeme.
Ka Kristo Mägi ei pidanud kliendi kahtlustamist määravaks põhjuseks, miks kauplused on seda teed läinud. Ühe argumendina nimetas ta tõsiasja, et trükkimisvõimalusega kaal on kulukas ning kauplused lähtuvad ka majanduslikest kaalutlustest. «Kontrollkaal on üle kümne korra odavam kui printkaal,» tõdes ta ning lisas, et praegune süsteem on ennast õigustanud.
Ainsana ujub Eestis teistega võrreldes vastuvoolu Prisma peremarketite kett, millel Viljandis küll praegu esindust pole. Firma kommunikatsioonijuht Kadri Lainas tõstis esile kolm põhjust, miks nemad on jätnud puu- ja köögiviljade kaalumise kliendi teha. Esimene ja peamine on suur kaubavalik.
«Meil on viit-kuut sorti õunu ja kuut-seitset sorti kartuleid. Kassapidajal pole võimalik eristada, millised kartulid klient on valinud,» selgitas Lainas. Ta tõi näite välismaalt, kus müügil on ökokartulid: kuidas neid kassas välimuse järgi tavalistest eristada?
Ka teine põhjus haakub rikkaliku valikuga. «Väga paljude sortide korral läheks kassapidajal liiga palju aega, et leida õige kood ja kaup kaaluda,» rääkis ta. Kolmandaks rõhutas Lainas, et nad usaldavad kliente ega karda, et nood kaaludes valskust teevad.
Kadri Lainase sõnul pole teistest kettidest erinemise põhjus see, et Soome firmas on lihtsalt üle võetud sealsed kombed.
«Keti päritolu pole tähtis. Kui leiaksime, et praegune süsteem ei õigusta ennast, siis muudaksime seda,» kinnitas ta. Küsimusele, kas tarbijal poleks lihtsam, kui Eestis valitseks kõigil kauplusekettidel ühtne süsteem, vastas Lainas, et oleks ehk küll, kuid lisas: «Arvestades, et kaupade valik üha suureneb, võivad pigem teised hakata tulevikus meie mudelit kasutama.»
Saiakestel on nii tüki- kui kaaluhind
Teine rühm toiduaineid, mida tihtipeale lahtiselt kaalukaubana müüakse, on väikesaiad. Nende puhul on kauplusekettides raskem ühist joont leida. Kui Maksimarketis, Selveris ja Prismas tuleb saiakesed kaaluda klientidel endil, siis Maxima ja Rimi (viimane Viljandis küll veel mitte) on läinud üle tükihinnale.
«Ka saiakeste ostjal on mugavam, kui ta ei pea neid ise kaaluma,» ütles Rimi esindaja Katrin Bats. Ta lisas, et tihtipeale ei kujuta inimene saiakesi kotti pannes ette, kui palju need maksma lähevad. Avastades, et hind on liiga kallis, sokutab nii mõnigi kaalutud toodetega koti kaupluses kuhugi ära. «Tükihinna puhul on maksumus kohe selge,» tõdes Bats.
Annika Vilu sõnul on Selver jätnud saiakeste ja pirukate kaalumise tarbija hooleks, sest sarnase väljanägemisega tooted on sageli erineva sisu ja hinnaga ning teenindaja ei pruugi aru saada, mis ostjal kotis on.