Vanemapension on õiglane ja hooliv

Isamaa ja Res Publica Liidu riigikogu fraktsiooni aseesimees Kaia Iva Foto: Erakogu

EESTIS KORRALDAS emadepäeva piduliku tähistamise esimest korda 1922. aastal Helmi Mäelo. Nõukogude ajal pandi emadepäev põlu alla, ent okupatsiooniaastate lõpul hakati seda uuesti pidama. Nii eelmise sajandi algul kui lõpul võeti see emasid austav perepüha kiiresti omaks.

On selge, et laste kasvatamine on tõsine asi ja selle kõrvalt pole alati võimalik täiskoormusega palgatööl käia. Mõnda aega on ema täiesti lapse päralt ning ka hiljem pühendavad vanemad järglastele märkimisväärselt palju aega, raha ja energiat. See on mõistagi rõõmus kohustus, kuid ühiskond peab seda tööd väärtustama sagedamini kui korra aastas emadepäeval.

LAPSI KASVATADES pole vanematel mõnda aega võimalik palgatööle pühenduda ning seetõttu jääb väiksemaks ka nende vanaduspension. Eestis valitseb kummaline olukord: pensionilisa makstakse ainult enne 1991. aastat sündinud laste kasvatamise eest, nagu oleks vabas Eestis sündinute eest hoolitsemine vähem tähtis.

Et õiglus jalule seada, kirjutas Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) valijatega sõlmitud lepingusse ettepaneku maksta kõigile vanematele pensionilisa ehk vanemapensioni. Nüüd on nimetatud seaduseelnõu riigikogus.

Selle järgi makstakse enne 2013. aastat sündinud lapse vanemale ühe lapse korral aastas 184.80 eurot, kahe lapse puhul 369.60 eurot ning kolme lapse puhul 554.40 eurot pensionilisa. 2013. aastal ja hiljem sündinute vanemale makstakse kolme aasta jooksul teise pensionisambasse 1134 eurot. Kahe lapsega vanema puhul tähendab see aastas rohkem kui üht lisapensioni ehk 13. pensioni.

NÜÜD, MIL vanemapensioni eelnõu on jõudnud riigikokku ja selle üle on üksikasjalikumalt arutletud, olen kohanud eksiarvamusi ja valeväiteid, mis vajavad selgitamist.

Esiteks: vanemapension olevat ebaõiglane.

Eesti rahva kestmiseks on vaja, et meil sünniks aastas praegusest vähemalt mõni tuhat last rohkem. Üldlevinud arusaamade järgi on sündimus arenenud ühiskondades suurem siis, kui rahvas tunneb end turvaliselt ja stabiilselt. Üks võimalus kindlustunnet suurendada on näidata ühiskonna solidaarsust ning hinnata vanema tööd lisapensioniga.

Mind üllatab ja ehmatab väide, nagu oleks pensionilisa maksmine ebaõiglane nende suhtes, kellel pole lapsi. Vastupidi: selle abil me just kaotame seni valitsenud ebaõigluse, mille puhul lapsevanemad saavad tulevikus teenimatult väiksemat vanaduspensioni.

Ka meie riigi president on seadnud seaduse õigluse kahtluse alla ning temal on õigus jätta see välja kuulutamata. Kummatigi saab ta seda teha vaid siis, kui see on vastuolus põhiseadusega.

Palusin seda kommenteerida professor Lauri Lepikul. Tema viitas tõigale, et Eesti on ühinenud Euroopa sotsiaalhartaga, milles on rõhutatud, et sotsiaalkindlustuse tingimusi määrates tuleb arvestada inimeste perekondlike kohustuste täitmist. Nii et vanemapensioni maksmine on põhjendatav nii eesti talupojamõistuse kui euroopalike väärtuste ja seadustega, mille täitmist näeb ette ka meie põhiseadus.

TEISEKS: VANEMAPENSION tulevat teiste pensionide arvelt ning seetõttu jäävat edaspidi muud pensionitõusud ära.

See väide on väär. Lisa makstakse vanematele nii staažiaasta komponendi kui teise pensionisamba maksete puhul teistest riigi tuludest ning kogutud sotsiaalmaksu selleks ei kasutata. Korraline pensionitõus arvutatakse igal kevadel eelmise aasta sotsiaalmaksu laekumiste järgi.

Kolmandaks: vanemapensioni suurus sõltuvat vanema töötasust.

Ka see pole tõsi. Laste kasvatamise eest makstav lisa on üdini solidaarne. Seda makstakse, sõltumata teenitud palga suurusest, ning selle määrab staažiaasta hind, mis on kõigil ühesugune. Alles sündivate laste eest teise pensionisambasse tehtavad maksed arvutatakse samuti riigi keskmisest palgast.

Neljandaks: vanemapensioni saavat kasutada ainult ema.

Ka enne 1991. aastat sündinud laste eest makstav lisa on võimalik liita isa pensionile. Samamoodi jääb edaspidigi. Ühtlasi on lubatud selle summa saajat muuta. Pensionilisa saab ümber vormistada sõltuvalt sellest, kumb läheb varem pensionile, või juhul kui üks vanem sureb.

LOODAN, ET riigikogus öeldakse menetlemise ajal julgelt välja kõik küsimused ja kahtlused. Siis on võimalik anda eelnõule vajalik lihv ning hajutada hirmud.

Vanemapensioni algidee oli kirjas juba 1992. aastal Isamaa valimisprogrammis. Selles seisis: «Isamaa on seisukohal, et laste kasvatamine on ühiskonna seisukohalt kasulik töö. Pensioni makstes tuleb arvestada lastega kodus oldud aastaid.»

Ehk oleme õppinud viimase 20 aastaga laste kasvatamist tähtsamaks pidama ja vanemapensioni idee on saanud ühiskonnas piisavalt küpseks, et võiksime eelnõu 2012. aasta kevadel seadusena vastu võtta.