PÄEVA PILT ⟩ Kimbatuses koer

Kimbatuses jaanituleline Foto: Elmo Riig

Viljandi jaanilõkke ääres soojendas end üks peni. Kergelt arusaamatuses, miks teda sel vesisel ja külmal õhtupoolikul kuhugi järve äärde aeti, samal ajal, kui inimesed on midagi põlema pannud ja veel rõõmustavad ka selle üle ... 

Folklorist Marju Kõivupuu on kirjutanud, et jaanituli süüdati igiammustel aegadel päikese ülistuseks ja inimese rõõmuks, maagiliseks puhastuseks. Kodust jaanituld iseenda ja oma pere maagiliseks kaitseks tegid meie esivanemad, kes alles pärast koduse tule juures istumist läksid küla suurele jaanitulele.

"Koduse tule ümber aeti teinekord ka kariloomad, sest usuti jaanitule puhastavasse toimesse. Usuti, et kes jaanitule ääres oma selga soojendab, selle selg seisab kuni järgmise jaanini terve, kes võtab aga jaanilõkkest sütt kaasa ja poetab seda oma peenramaale, sellel söödikud ei sigi ja kapsad loovad kopsakad pead," kirjutas Kõivupuu Novaatoris.

Jaanilõkkeks hakati koguma aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti Eesti eri piirkondades jaanituld erineval viisil. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Tuletegemiseks valiti ikka kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus süüdati jaanilõke – ikka selleks, et tule puhastav ja kaitsev vägi ulatuks võimalikult kaugele.