:format(webp)/nginx/o/2022/12/28/15048937t1haad2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/21/16943379t1hf25b.jpg)
Pööripäeva õhtul kõlavad Olav Ehala 75. sünnipäeva kontserdil Viljandi lauluväljakul tema igihaljad viisid. Sakala küsis maestrolt kolmveerand sajandi täitumise eel, kuidas on tema tervis, milline seos on tal Viljandimaaga ja kui sageli ta veel kontserte annab.
Kohtume Olav Ehalaga hotelli fuajees. Pool päeva on minna suure juubeligalani. Seal peab maestro ise esitama ainult oma vapiloo "Vana mehe laulu". Ülejäänu eest hoolitsevad nooremad artistid.
Ehala sõnul laseb tervis elada. "Kaks ja pool aastat tagasi oli eesnäärme operatsioon, kõik läks õnnelikult. Pool aastat tagasi vahetati mõlemad silmad välja. Mul olid lugemisprillid +5, aga imeline arstiteadus pani kunstlikud läätsed ja nüüd loen pillideta," räägib ta.
Kas Ehalal on Viljandimaaga ka mingisugune isiklik seos? "Minu onu ehitas Viljandisse kena maja, kust on vaade järvele ja kus elab praegu minu onupoeg. Lapsena olin Viljandis päris tihti. Igal aastal käisime vanematega onul külas. Sõitsime ka Karksi-Nuias ja Abja-Paluojal ringi. Olen Viljandis just nooruses palju viibinud. Hilisemal ajal olen siia sattunud seoses mõne kontserdiga," selgitab Ehala.
Perel oli Kivilõppes maakodu. See kuulub praegu helilooja hiljuti lahkunud abikaasa vennale. "Tema perel on suuremad võimalused. Ta tegeleb äriga ja ta on selle koha muutnud väga kauniks. Niimoodi ongi mugavam, sest vanasti oli nii, et läksime kohale, mina pidin kõigepealt vikatiga hakkama mehekõrgust rohtu niitma ja naine pidi maja korrastama. See oli üks igavesti vana maja. Teadsime, et järv on sealsamas, aga näha ei olnud, sest võsa kasvas ja pinnas oli pehme, ei saanud säärikutegagi läbi. Pidime autoga ametlikku ujumiskohta sõitma," meenutab Ehala muiates.
Oma sõnul ei ole tal otsest vajadust oma maakodu järele, sest elab Tallinnas väga õnnelikus kohas. "Lillekülas, ühe väikse tupiktänava lõpus. Mul on lapsepõlvest fotod, kui seal ei olnud mitte midagi. Kui isa hakkas maja ehitama, olin mina seitsmeaastane. Fotol olen sama pikk kui vundamendi kõrgus. Praegu on sealt autoga kesklinna viis-kuus minutit," kirjeldab Ehala.
/nginx/o/2025/06/21/16943381t1h0450.jpg)
Kõrvaltänavas elas aastaid suurärimehe Hans H. Luige isa, tõlkija Hans Luik. Kui lähedale hakati kõrgemaid kortermaju kavandama, kirjutas vanem Luik pöördumise, mille allkirjastas ka Ehala.
"Seejärel võeti üks korrus majalt maha, nii et need tegelikult ei häiri üldse. Haljastus on vahel, suured puud kasvavad, nii et seal on väga hea elada. Kui isa ehitama hakkas, siis ema täheldas, et tahab linnas elada, mitte kusagil metsas. Nüüd on see praktiliselt kesklinn, aga ümberringi on suured puud ja ilusad aiad. Ja vaikne, see on õnnistuseks. Suviti ongi nagu suvekodu," ütleb Ehala.
Kuidas helilooja jaanilaupäeva tähistab? "Arvatavasti oma aias. Kena suur aed. Seal on võimalus mitmel pool lõket teha. See ei pea ju teab mis suur olema. Grill on ka olemas," lausub ta.
Ehala oli 1980. aastate lõpust 2023. aasta sügiseni Eesti muusikaakadeemia õppejõud, 2004. aastast professor. Seetõttu on tal põhjalik võrdlusbaas selle kohta, millised olid õpilased läinud sajandi lõpus ja käesoleval sajandil.
"Kaheksakümnendatel oli konkurents tihedam. Üks näide on muusikapedagoogika osakond, kus õpetasin vaba klaveriseadet. Tahtjaid on järjest vähemaks jäänud, sest mõistetakse: lähed kooli muusikaõpetajaks. Kas sellega ikka elab ära ..."
Kas suhtumine õppimisse on muutunud? "Igasugusel ajal on olnud igasuguseid õppijaid, aga arvan, et praegu on neid, kes asja tõsiselt võtavad, rohkem. Kes on tulnud õppima, tahab võimalikult palju omandada seda, mida on võimalik omandada," mõtiskleb Ehala.
Vaba klaveriseade tähendab, et pianist ei mängi noodist, vaid tal on ainult meloodia ja akordimärgid, mille põhjal ta sisuliselt improviseerib ja mõtleb käigu pealt saate välja. "See on mingil määral õpitav. Mitte täielikult omandatav. Kui mõelda nendele, kellel see on valikainena ühe aasta jooksul, seda ehk kätte ei saa, aga mingi teeraja otsa peale jõuab küll. Aga annet peab kindlasti olema," lausub Ehala.
Kui ta vaba klaveriseadet õpetama hakkas, ei olnud tal mingit süsteemi. "Mõtlen kaastundega esimeste tudengite peale. Lihtsalt hakkasin kusagilt pihta, et võtame selle loo ja hakkame siit mängima. Siis hakkasin end analüüsima, miks midagi niimoodi teen, ja töötasin välja täiesti oma metoodika, kust alustan ja kuhu tahan välja jõuda. See tähendas lihtsate koraalide mängimisest andekamate puhul juba džässilugudeni. Kõik võib-olla džässini ei jõua, aga koolilaulikute repertuaari saatmise põhimõteteni on võimalik jõuda. Mul on soovitatud see metoodika kirja panna, aga pole olnud selleks mahti," tunnistab helilooja.
Kui sageli ta praegu veel lavadel esineb? "Esinemisi on. Meil on välja kujunenud koostöö just põlvkond nooremate solistidega: Nele-Liis Vaiksoo, Hanna-Liina Võsa ja Lauri Liiv. Kõige rohkem olen esinenud Lembit Saarsaluga. Nii et esinemisi ikka on, aga ütleme nii, et võrreldes koroonaeelse ajaga ikka märksa vähem ja harvemini," nendib Ehala.
Tallinnas ja Jõhvis olid tal kontserdid rahvusmeeskoori ja Kadri Voorandiga. "Sama kontsert tuleb veel Haapsalus. Eelmised suured kontserdid, mille võttis üles ka televisioon ja mida on paar korda näidatud, olid 70. sünnipäeva puhul ja nüüd on järgmine, aga seekord lokaalne," lausub maestro ja lisab, et ETV-d salvestuseks kohale saada on paras tegu.
/nginx/o/2025/06/21/16943380t1h9e26.jpg)
Kuidas publik on aastakümnetega muutunud? "Vabaõhukontsertidel oli varem tavaline, et joodi õlut. Ma ei mäleta otseselt äravajumist, aga pealtvaatajate hulgas olid lõbusad seltskonnad. Vastuvõtt oli väga soe ja menukas. Filharmoonia korraldas suviseid ringreise mööda Eestit. Olid suured vabaõhukontserdid, tohutud massid ja piletid ei olnud eriti kallid. Kui üldse midagi toimus, pidi kohale minema. Näiteks olime Saaremaal. Kõik Kuressaare ümbruse inimesed olid kohal. Tegime Saaremaal mitmes kohas, kõik käisid läbi. Nüüd tullakse kontserdile teadlikumalt ja kalkuleerides pileti hinda," räägib Ehala minevikku ja olevikku võrreldes.
Ta ei usu, et järjekordne peatne käibemaksutõus võiks inimesed kontsertidelt või teatrist eemale peletada. "See on teadlik publik, kes neelab pileti hinna alla. Elu on näidanud, et kõigega kohanetakse. Võib olla jah, et käiakse harvemini, aga ma ei usu, et keegi jätab pileti hinna pärast teatrisse või kontserdile minemata. Kes on harjunud käima, vaevalt nemad oma harjumusi muudavad," ütleb helilooja.
Olav Ehala
Sündinud 31. juulil 1950.
Lõpetas 1974 kompositsiooni eriala Tallinna Riiklikus Konservatooriumis.
Töötas 1970–1975 Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris muusikuna ja 1975–1991 muusikaala juhatajana.
1991–2023 Eesti muusikaakadeemia õppejõud
2001–2014 Eesti heliloojate liidu esimees.
Kirjutanud muusikat filmidele. Filmi "Nukitsamees" lauludest on paljudele hästi tuntud "Kodulaul", "Rahalaul", "Vitsalaul" ja "Valulaul". "Karoliine hõbelõnga" filmist on pärit populaarsed "Vokilaul", "Näkilaul" ja "Lambalaul". Samuti said tuntuks lood filmist "Don Juan Tallinnas".
Annab koos saksofonist Lembit Saarsaluga džässikontserte klubides ja kontserdisaalides.
Kiigelaulukuuik oli Olav Ehala vokaalansambel.
2001 pälvis Olav Ehala Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2011 Eesti Vabariigi kultuuripreemia, 2021 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutöö preemia muusika eest, mis on kaikuma jäänud mitme põlvkonna hinges ja südames, 2024 kultuuri riikliku elutöö preemia ning 2025 Valgetähe II klassi teenetemärgi.
Allikas: Vikipeedia