VIDEO JA GALERII ⟩ Eesti üks suuremaid kaupmehi ostab ainulaadse luksuslimusiini

Abja linavabrikus ootavad taastamist Packard 180 (One-Eighty) kloonid ZIS-110-d. Neist ühe omanikuks saab aasta pärast ettevõtja Oleg Gross. Fotol linavabriku omanik Alexander Sivers. Foto: Elmo Riig

Kui soovite end tunda nagu Mao Zedong, Nikita Hruštšov või Oleg Gross, on tagumine aeg soetada Stalini-nimelises autotehases ehitatud ZIS-110. Selle kuueliitrise, 140-hobujõulise mootoriga ja seitsme istekohaga auto maks on väike, aga kütusekulu muljet avaldav.

Just sõnades rõhutute ja väetite kaitsjad, töörahva riigi ehitajad armastasid Nõukogude Liidu sõjaaegse ja -järgse luksuslimusiiniga ringi veereda. Ja nagu tavaks saanud, siis sovetid ei suutnud ise ZIS-i disaini välja mõelda, vaid kopeerisid selle ameeriklaste Packardilt. Seda oli lihtne teha.

Teise maailmasõja aastatel prototüübina valmistatud ZIS-110 jätkas 1942. aasta Packard Super Eighti liini. Ühe neist oli Ameerika Ühendriikide president Franklin Delano Roosewelt kinkinud sõja ajal Nõukogudemaa isevalitsejale Josif Stalinile.

Packard One-Eighty, tuntud ka kui Packard 180, oli 1940. aastal Ameerikas turule tulnud luksusauto. Selle ametlik nimi oli Custom Super Eight One-Eighty ja mudel esindas tootmise ajal Packardi mudelivaliku tippu. One-Eightyt pakuti sedaani, kabrioleti, limusiini ja linnaautona. Sel oli 5,8-liitrine kaheksasilindriline reasmootor. Packard One-Eighty tootmine lõppes 1942. aastal. Ühesõnaga, Stalinil oli, millest šnitti võtta, kui ta käskis Nõukogude inseneridel samasuguse masina valmistada.

Abja linavabriku praegusele omanikule Alexander Siversile kuulub Abja-Vanamõisas 600-ruutmeetrine töökoda, kus on varjul ja taastamisel mitu ZIS-110 keret, raami ja tuhandeid detaile, mis vajavad autodeks monteerimist. Ärimehe roll on kered ja raamid hankida, autod taastab Tartumaa mees Arvi Lassiniit, kes on varemgi vähemalt ühe ZIS-110 taastanud. Algupäraselt renoveeritud ZIS-110 ostab Eesti üks suuremaid kaupmehi, Abjast pärit Oleg Gross.

Grossi sõnul on kokkulepe juba sõlmitud ja auto peaks valmima aasta pärast suvel. "See on kallis, väga kallis auto. Üks mu kollektsiooni kallimaid," märgib Gross ja lisab, et ZIS-i ostab mittetulundusühing Kehala, mitte OG Elektra. Seega ei kajastu rariteetse luksussedaani soetamine Grossi kaupluste hinnapoliitikas.

Autosõbrast kaupmees nendib, et sellistel autodel on väärtus ainult sel juhul, kui need on taastatud võimalikult originaalilähedaselt. Vastasel korral oleks see lihtsalt paksu pahtlikorra alla maetud odav käkk. Kuna ZIS-110-t ei saanud Nõukogude Liidus kunagi poest osta – see oli mõeldud ainult tippnomenklatuurile, mistõttu toodeti seda ainult mõni tuhat eksemplari –, siis ongi see Grossi jaoks huvitav sõiduk. "Proovin hankida Nõukogude autoajaloost selliseid masinaid, mis ei olnud päris igapäevased. Tavalisemad sõidukid on kollektsioonis juba olemas. Tšaika on mul olemas, ZIS-110 on seni veel puudu," põhjendab Gross kopsakat väljaminekut.

​ZIS-110 oli selline auto, mille omanik ei olnud kunagi roolis. Juhti ja sõidutatavaid kommuniste eraldas tõstetav vahesein. Raadio oli standardvarustuses. Aknaklaase tõsteti hüdrauliliselt. ZIS-110 oli esimene Nõukogude autotööstuses valmistatud sõiduk, millel olid suunatuled. Autot toodeti seitsmekohalise neljaukselise limusiinina ja väiksemas koguses ka kiirabiautode ja taksodena. ZIS-115 oli sisuliselt sama auto kuulikindel versioon. 

Arvestades sellega, et ZIS-110 on XXI sajandil eeskätt muuseumieksponaat, vaatamiseks ja imetlemiseks ning ainult harva sõitmiseks, putitavad selliseid haruldusi sõidukõlblikuks vaid tõelised fanaatikud.

Aeg-ajalt võiks olla sellise masinaga isegi päris tore sõita, aga mitte iga päev. Esiteks hakkaks rahakotile – sajale kilomeetrile kulub ikkagi kuni 30 liitrit bensiini – ja teiseks vajaks see põhjalikku hooldust ja käsipesu, sest pesutänava harju ei elaks uunikum üle. Muide, kolmekäiguline ZIS-110 vajas bensiini oktaanarvuga 74.​

ZIS-110

Toodeti aastatel 1946–1956​

​Kogus: 2083–2089

​Mootor: kuueliitrine (R8), 140-hobujõuline (104 kW)

​Kütusepaak: 80 liitrit

​Tippkiirus: 140 kilomeetrit tunnis

Keskmine kütusekulu 60-kilomeetrise tunnikiiruse juures 23 liitrit 100 kilomeetrile

​Pikkus: 6 meetrit

​Laius: 1,96 meetrit

​Kõrgus: 1,73 meetrit

​Allikas: Vikipeedia