Viljandi saab ühe põgenemistoa võrra rikkamaks

Viljandi Lennukitehase keldris seab end sisse põgenemistuba. Foto: Robin Valge

Noortemaleva ettevõtlikud vilistlased teevad Lennukitehasesse põgenemistoa ja nagu Viljandi seni ainsa põgenemistoa pidaja kinnitab, on huvi seda sorti põnevust pakkuva meelelahutuse vastu suur. 

Viljandi noorteinfo veebilehel seisab, et kaheksa maleva aktiivi noort loovad Viljandi Lennukitehase keldrisse põgenemistoa, mis viib süngesse ja mõistatuslikku loosse aastast 1934. Selle keskmeks on lennundusentusiast Heinrich Oswald Paul Richard von Ungern-Sternbergi tragöödia.

Noorsootöötaja ja maleva koordinaator Andri Suga, kes koos noorsootöötaja-projektijuhi Tiina Ojaga noori juhendab, otsustas võtta juhendamise endale lisaülesandeks. Talle tundus igati mõistlik ühitada maleva vahetuste ajad põgenemistoa lahtiolekuaegadega.

"Nii saigi planeeritud, et põgenemistuba on avatud 30. juunist 8. augustini," lausus Suga. Selle aja sisse mahub kolm kahenädalast Viljandi noorte töömaleva vahetust. 30. juunist alates on põgenemistuba avatud kuus nädalat esmaspäevast reedeni.

Andri Suga rääkis, et Viljandi Avatud Noortetuba osales käesoleval aastal katseprojektis "Ettevõtlik noortekeskus", mille käigus tekkis mõte pakkuda eelmisel aastal malevas osalenud noortele võimalust luua endale ise töökoht. "Olen ka ise ettevõtja ja arutasin noortetoa juhataja Ege Enokiga, mida ta arvab mõttest näidata maleva noortele ettevõtlusega seonduvat: eelarvestamist, turundamist ja toote või teenuse loomist."

Suga jätkas, et noortetoa juhataja oli plaaniga nõus ja nii ta kutsus eelmise aasta malevarühma 15–18-aastased noored endaga kohtuma. "Tulid need, kes asjast huvitusid," lausus Suga. Esimesel kohtumisel arutati, mida nad teha võiksid, ja põgenemistoa idee oli peajagu üle teistest mõtetest – ajutisest suvekohvikust ja jäätisemüügist. Nii hakati põgenemistoa planeerimisega pihta aprillis.

"Juba praegu on huvi põgenemistoa vastu väga suur. Ütlen kõikidele sõpradele ja tuttavatele, et nad ostaksid piletid kohe ära," rääkis Suga. Ta selgitas, et tavaliselt ei planeeri inimesed selliseid käike ette ja mõtlevad, et ostavad pileti päev enne, kuid siis võib olla juba hilja.

"Lennukitehase kelder on avatud väga harva ja sellisel kujul ei pruugi seda enam kunagi näha, sest arendajal on hoonega omad plaanid. Minu soovitus on selge: kes tahab näha ja kogeda, pangu plaan paika ja broneerigu endale pääse esimesel võimalusel," rõhutas Suga ja lisas, et Viljandi noored teevad lahedat asja.

Klientide puuduse ees ei tunne hirmu ka aastaid Viljandis tegutsenud põgenemistoa Castle Escape omanik Andreas Siimon, kes rääkis, et alguses olid nad isegi arvanud, et kord seal käinud inimesed enam tagasi ei tule, aga statistika kõneleb hoopis teist keelt. "Meil on püsikliente, kes on sama mängu rohkem kui kümme korda mängimas käinud ja teavad seda läbi ja lõhki."

Ta tõdes, et on ka neid kliente, kes on aastaid tagasi käinud, mängu sisu juba unustanud ning tulevad nostalgitsema. Siimoni väitel jäävad grupile enim meelde mängu algus ja lõpp ehk suhtlus mängujuhtidega. Tema sõnul lähtuvad põgenemistoa tegijad sellest teadmisest ja meelitavad end mõttega, et korduvkülastajad käivad nende endi pärast.

Viljandis tegutsenud laserlahingute mängukeskuse Laser World üks omanikest Karit Siimu rääkis, et asutuse uksed tuli sulgeda pankroti ja klientide vähesuse tõttu. "Viljandi kesklinna üürihinnad ja kulud sellise meelelahutusasutuse pidamiseks on liiga kõrged," nentis Siimu. Samuti rääkis ta, et klientidest tuleb Viljandis puudu. "Samas oleneb, mis su eesmärgid on ja mis vanusegrupile sa orienteeritud oled," märkis ta ja lisas, et Laser Worldi sihtrühm võis olla liiga kitsas.

Castle Escape‘i omanik Andreas Siimon tõdes, et kui mõnes suuremas linnas sama suure südamega sama kontseptsiooni ajada, jõuaksid nad mitu korda suurema klientide hulgani mitu korda lihtsama vaevaga. "Varem oli kindlasti raskem põgenemistubasid pidada: igasugustele olmeasjadele ja koostööle tulid kinnised uksed vastu," lausus ta ja jätkas, et nüüd saavad nad juba ise pakkumisi ja kontakte. "Viljandisse mahuks kindlasti mitu põgenemistuba – linnas leidub erakordseid kohti, kuhu selliseid projekte rajada. Mitu põgenemistuba pigem täiendavad üksteist kui konkureerivad."

​Siimon lisas, et teised teenusepakkujad võivad jõuda sihtgrupini, kelleni muidu ei oskaks jõuda, ja toovad nemadki mõttemängude maailma. "Kui külastajal on ühes kohas positiivne kogemus, tekib tõenäoliselt soov proovida ka teisi, umbes nagu kinos erinevate teoste vaatamine." 

​Tema sõnul annab see ka võimaluse mõlemal pakkujal hinge tõmmata ja luua mänge kiirustamata ja läbimõeldult. Seepärast teeb ta koostööd teiste pakkujatega Eestis ja võõrsil, vahetades kogemusi või käies koos kolmandate pakkujate mänge mängimas.

Küsimuse peale, mida ta arvab Lennukitehases sündivast põgenemistoast, ütles Andreas Siimon, et kui ta noorte esimest tutvustavat videot vaatas, oli südantsoojendav seal näha tuttavaid, kellest paljud on olnud Castle Escape‘i külastajad. "Ehk olime noortele stardiks vajalik säde," lausus ta.