JUHTKIRI ⟩ Kaotust ei tohi unustada

17. juuni 2025, 05:02

Enamikule eestlastele tähendab jaanikuu lõbusaid lõkkeõhtuid ja uhket võidupüha. Nende rõõmsate sündmuste kõrval mõeldakse üha vähem juuniküüditamisele – 1941. aasta 14. juunile, mil ligi 10 000 inimest Siberisse suunduvatele rongidele sunniti.

Inimeste mälu on üles ehitatud nii, et halvad mälestused kipuvad tähtsust kaotama kiiremini kui head. See on nii-öelda enesekaitserefleks: kui me liiga palju halba meeles hoiaksime, hakkaks see meid liialt masendama. Peamegi elama tänases päevas ja lootma paremat homset, et hoida endas elujanu ja teotahet.

See ei tähenda samas sugugi, et võiksime kõik halvad mälestused kustutada. Seegi on osa ellujäämise kunstist. Me ei tohi unustada, et leek on kõrvetavalt kuum, kui näpp sinna sisse pista. Me ei tohi unustada, et naabri kuri koer võib ilma põhjuseta hammustada. Me ei tohi unustada, et purjuspäi autorooli istumise järel on suur võimalus, et keegi saab viga või surma. Me ei tohi unustada ka tahtlikku ja teadlikku kurja, mida teised inimesed või riigid meile on teinud.