TÕNIS TULP ⟩ Kui kaua me veel maadleme?

Tõnis Tulp Foto: Elmo Riig

Viljandi maadluskeskuse ja noortekeskuse ruumide saaga rong kipub pärast äsjast linnavolikogu istungit olema läinud, üritan aga lisada selle viimastesse vagunitesse veel mõne mõtte, kutsudes üles lõhkumata jätma juba ülesehitatud süsteeme. Eks iga poliitik, kui ta üldse tahab poliitik olla, ürita leida lahendusi, et hundid oleksid söönud ja lambad ka terved.

Öeldagu, mida tahes, aga vähemasti kõrvalseisjale tunduvad asjaosalised olevat kui kaks (või isegi kolm?) sikku purdel, kuigi nad ise väidavad vastupidist. Rendilepingute ja muude asjaga seotud ametlike dokumentide seisu on juba nii palju valgustatud, et ma kõike siin üle kordama ei hakka. Nagunii on teada, et augustis lõpeb maadluskeskuse rendileping linnaga praeguses asukohas Vaksali tänav 2, ja kuigi see sõlmiti teadmises, et seda saab pikendada veel neljaks aastaks, on linnavalitsusel kui ruumide valdajal seaduslik õigus see pikendamata jätta. Seega peab maadluskeskus kõnealustest ruumidest, mille nad omaenda kulu ja kirjadega maadlustreeninguteks sobivaks on teinud, enne aasta lõppu välja kolima. 

Samuti on loetud noortekeskuse päevad endise lennukitehase ruumides, kui ruumide valdajale ei soostuta maksma senisest lausa neli ja pool korda kõrgemat renti kui seni. Seega on omamoodi lõhkise küna ees mõlemad seltskonnad, kelle siht on tegelikult sarnane: et valdavalt noored inimesed ei tolkneks kusagil niisama, vaid saaksid tegeleda meeldiva enesearendamisega.

Ei ole võimalik öelda, kumb on tähtsam. Tähtsad on mõlemad. Seepärast ei saa linnavalitsus, kui ta tahab asjasse ausalt ja ühtviisi suhtuda, kummagi ees ust kinni lüüa ja nentida, et otsigu ise, kust maailm lahti on. Täpselt samuti on lausa võimatu nõuda, et ühe eduka spordiala viljelejad, kes pealegi tegutsevad toimivas sümbioosis linna spordikooli vastava ala järelkasvuga, peaksid kinni maksma noortekeskuse edasitegutsemise endistes ruumides, mis seejuures pole eriti sobivad.

See kõik on juba ammu teada. Linnavalitsuse sõnul on lahendusi otsitud, aga pole leitud. Küll ei sobi noortekeskuse sisetrikipark seni pakutud ruumidesse, küll ei mahu maadluskeskuse normaalmõõtmetes maadlusmatt sinna, kuhu oleks ehk võimalik sellele asenduskoht leida … Spordikooli maadlejate ruumi lagi kukub pähe, noortekeskusele olevat sisetrikipark samas möödapääsmatult vajalik. Kärss kärnas, maa külmunud.

Ja linnavalitsus ei leia ikka paremat lahendust kui see, et maadluskeskus peab rendilepingu lõppedes välja kolima ning noortekeskus peab saama endale koha linnasüdames praegustes maadluskeskuse ruumides.

Loomulikult jääb linnavalitsus sellisel juhul kõige puhtamate kätega. Leping lihtsalt lõppes ja kõik. Aga kuhu selline igati seaduslik lõpptulemus viiks? Tervelt kaks seltskonda on senistest asupaikadest lahti löödud ja mõlemad peavad tegema uusi kulutusi kusagil uuesti kannakinnitamiseks. Kas see on tõesti ainuvõimalik? 

Elukogemus on õpetanud, et toimivaid asju ja süsteeme ei lõhuta. Nii võiks see olla ka sedakorda, kui kõik asjaosalised tõmbuksid nõudmistes pisut tagasi ja nõustuksid mingite kompromissidega oma pretensioonide ja võimaluste vahel. Näiteks kui kumbki ruumivajajatest ei nõuaks enam kategooriliselt oma maja, vaid nõustuks jagama ruume teise pretendendiga. Kuuldavasti on ka maadluskeskuse hoones kasutuseta või vähese kasutusega ruume, mida võiks anda välja kas ajutiselt või püsivalt mõneks noortekeskuse vajaduse rahuldamiseks. Samuti tasuks üle vaadata Sakala keskuse ja spordihoone ruumide kasutuskord. Äkki on sealgi reserve, mida pole seni märgatud või uuritud? 

Ja lõpuks, kõige suurem tüliõun – sisetrikipark. Trikitajatele on Viljandis mitu võimalust selle huvialaga väljas tegeleda. Kas sisetrikipark on siis tõepoolest ainus asi, mille taha tegevuse linnale kuuluvale pinnale koondamine pidama jääb? Näiteks suusatajad peavad ju kogu oma alale vastava tegevuse suruma paari-kolme talvekuusse. Keegi ei hakka neile sellepärast veel spetsiaalset külmhoonet ehitama, et nad kõik 12 kuud päris lumel suusatada saaksid. Tervelt kolmveerand aastat on nad sunnitud täitma treeninguajad jooksu, rattasõidu, jõutreeningu ja muuga.

Miks siis trikipargihuvilised peaksid saama tingimata aasta läbi ja sisetingimustes oma meelisalaga tegeleda? Tubli kaks kolmandikku aastast või enamgi on meie kliimas praktiliselt lumevaba. Kes keelab huvilistel sobivas riietuses sel ajal väljas treenida? Vähemasti senikaua, kuni linn pole suutnud leida sisepargi rajamiseks majanduslikke võimalusi. 

Küllap leidub eriti külmaks ja lumiseks ajaks ka teisi tegevusi, millega seda sorti huvidega noored tegeleda võiksid. Mulle tundub, et neilgi ei jookseks külgi mööda maha jõu- , vastupidavus- või akrobaatikatreeningud, mida saaks hea tahtmise ja teisi sportijaid austava suhtumise korral teha kas spordihoones või siis sealsamas maadluskeskuses. 

Nagu nähtub analüüsist, ei vaja ülejäänud noortekeskuse tegevused midagi peale normaalsete mõõtmete ja olmetingimustega ruumide, mida leidub maadluskeskuse hoones, Sakala keskuses kui hea tahtmise korral mujalgi linnale kuuluval pinnal.

Võtan kokku. Hea tahtmise korral saab linnale kuuluvat pinda spordikoolis, Sakala keskuses ja maadluskeskuse hoones jagada kõigi asjaosaliste vahel nii, et keegi ei saaks endale kogu maja, aga keegi ei peaks end ka päriselt hüljatuna tundma. See nõuab ainult ruumide kasutusaegade klapitamist ning asjaosaliste endi vahelist arusaamist ja lugupidamist.

Ainus, millest allakirjutanu taganeda ei saa ega soovi, on öeldud juba käesoleva kirjatüki algupoole: toimivaid asju, süsteeme ja sümbioose ei lõhuta kergekäeliselt ning ainuüksi selleks, et keegi saaks oma käed puhtaks pesta.