Väike võib mõnikord olla suur

Enamik inimesi ei jõua pooltki nii paljudel kontsertidel käia, kui Aivar Trallmann neid Viljandis korraldab.

Aivar Trallmann pälvis äsja festivali «Jazzkaar» džässi­edendaja auhinna. Sellega tunnustatakse inimest, kes on oma tegevusega andnud Eestis suure panuse selle muusikastiili tutvustamisse ja arendamisse. Raske uskuda, aga ametliku statistika järgi on Trallmann 17 aasta jooksul korraldanud Viljandis üle 250 džässikontserdi.

Aivar Trallmann, veerand tuhat kontserti on muljetavaldavalt palju. Pealegi on need 250 džässikontserdid, nagu Anne Erm auhinda kätte andes märkis — teisi stiile esindavate muusikute etteasteid korraldad ju ka.

Jah, teised kontserdid on ka veel. Praegu teen aastas 35—37 kontserti, aga oli aastaid, mil neid kogunes poolsada. Toetusi on kärbitud, sestap tuleb tempot alla võtta.

Nagu Valle-Sten Maiste ajalehe «Sirp» viimases numbris märkis, on riigis kultuurile eraldatav osa kahanenud kuni kolmandiku võrra. Eks see tähenda, et kontsertide arvu tuleb vähendada samas proportsioonis.

On öeldud, et kino pole alla 100 000 elanikuga linnas mõtet pidada. Kuidas on muude kultuuriüritustega?

Selles mõttes on Viljandi fenomenaalne: siin toimub üpris erinevaid asju. Järelikult on inimestele neid vaja. Ja on olemas tegijad.

Ometi seab suurus ette mingid piirid.

Loomulikult. Sellepärast ongi meie veidi rohkem kui 18 000 elanikuga linnas üldse ime, et need asjad saavad tehtud. See on ju tore.

Väiksuses ehk intiimsuses on oma võlu. «Jazzkaarekese» avakontserdi lisaloo ajal palus Raivo Tafenau, et publik keeraks muusikutele selja: «Vaadake seda, mida meie oleme terve kontserdi nautinud.»

Vaatasin aida kohviku aknast järve ja lossimägesid, koos muusikaga tundsin, kuidas sipelgad jooksevad mööda käsivart. Ühel hetkel tajusin, et väike võib olla suur ning Viljandi on ikka kuradima ilus — mõnikord me ei märka ja ei oska seda nautida, veel vähem hinnata.  

Iseäranis kui mõelda, et nende seas, keda oled toonud siia kontserte andma, leidub märksa suurema publikuga harjunud artiste.

Neid on olnud päris palju. Viljandis on esinenud ja salvestanud Robert Fripp! Siin on ette astunud ka teine King Crimsoni mees, Pat Mastelotto. Marcus Reuter on mänginud. Enne kui Viljandi kultuurimaja remonti läks, andis seal kontserdi R.E.M-i klahvpillimees Bill Rieflin koos inglise lauljatari Toyah Wilcoxiga.

Või näiteks Django Bates või Britt Quentin. Nad on ju kõik maailmas suurte lavade mehed.

Äsja esines tõusev nimi Das Kapital. Möödunud reedel astus üles Tingvall Trio. Nemad pälvisid äsja kaks Saksamaa kõige tähtsamat džässiauhinda ECHO. Kes olid kontserdil, said kindlasti aru, miks. Minul on seniajani võbinad sees.

Vanamuusika festivalil esinevad samuti maailmakuulsad muusikud. Festivalide kaudu saabki suuremaid nimesid kohale tuua.

Kui palju nad teavad, mis Viljandis ees ootab? Kas vahel on ette tulnud ka selliseid nõudmisi, mis käivad üle jõu?

Et nende tehnilisi nõudmisi täita, tuleb kola teinekord väljastpoolt tuua ning pahatihti läheb see kallimaks kui esinejate honorar. Selliseid juhtumeid on olnud, kuid praegu saab Viljandis heade inimeste abil peaaegu kõik komplekteerida kohapeal.

Väga hea on koostöö pärimusmuusika aidaga. Tanel Kadalipp laenab vahel kontrabassi, aga mõnikord tuleb see kohale vedada Tallinnast. Tingvall Trio nõudmised vaatas üle trummar Tõnu Tubli. Trummidega läks hästi selles mõttes, et Svjata Vatral on täpselt selline komplekt, nagu nõuti. Õnneks oli see vaba ja saime poistega kenasti kokkuleppele.

Väga spetsiifilised vidinad on vaja tuua kaugemalt, aga seda on viimastel aastatel harva juhtunud.

Vahel peetakse džässi keeruliseks ja elitaarseks. Kuidas publikuga praegu on?

Džässi populaarsus on vaikselt kasvanud. «Jazzkaar» on end tutvustanud aasta ringi. Džässiliidu eestvõttel on Viljandis igal kolmapäeval džässiklubi.

Selle stiili propageerimine on kandnud vilja. Džässi alla mahub tänapäeval palju: asjad on segunenud. See on tore, sest pakub mitmekesiseid elamusi.

Organiseerid ka noori muusikuid innustavat festivali «Koolijazz=Jazzikool», mille ajal noortega töötavad tunnustatud eesti džässmuusikud. Tänavu korraldati ühtlasi esimest korda noorte pop-džässmuusikute võistumängimine «Mängu ilu».

Kui Tingvall Trioga õhtustasin, oli mul seljas Tõnu Kuke kujundatud «Kooli­jazz= Jazzikooli» särk. Muusikud uurisid seda kogu aeg ning lõpuks ei pidanud vastu, vaid küsisid, mis see on ja kust neid saab. Käisin kodus ära ja tõin särgid neile kingituseks. Mehed lubasid anda kolm järgmist kontserti nendes.