Uued pakasekindlad kirsisordid kannavad maitsvaid marju

Enda aretatud «Anu» nimetab Heljo Jänes seniste vaatluste põhjal üheks talvekindlamaks sordiks. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kirsid ja murelid on viljapuud, mida pakane kipub Eestis kahjustama. Aastakümneid väldanud aretustöö tulemusena on Polli teadlased suutnud luua üsna talvekindlaid ja väga maitsvate viljadega sorte.

Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse vanemteaduri Heljo Jänese sõnutsi on nende kollektsioonis praegu murelitest ehk maguskirssidest 16 Pollis aretatud sorti, 44 Polli aretist ja 15 introdutseeritud sorti. «Mujalt sissetooduid on varem rohkem olnud, aga viimased karmid talved on paljud soojematest paikadest toodud hukutanud,» tõdeb ta.

Polli murelid

Polli teadlaste Artur ja Evi Jaama aretatud mureli «Artur» ütleb Heljo Jänes olevat enamasti talvekindla. ««Artur» on meie paremaid ja armastatumaid sorte,» tõdeb teadlane. See on keskvalmiv (8.—10. juuli), tugeva kasvuga ja väga saagikas. Viljad on ülimaitsvad ja Eesti tingimuste kohta suured, viie-kuuegrammised.

Parimas kasvueas puult võib saada suvega 25—35 kilogrammi marju. Nagu enamik teisigi kirsse, ei taha ta oma õietolmuga viljastuda. «See mure laheneb, kui «Arturiga» ühel ajal õitseb mõni muu sort. Eriti head saaki oleme täheldanud, kui tolmuandja on «Leningradi must», «Mupi», «Madissoni roosa» või «Polli murel»,» tõdeb teadlane.

«Elle» on murelisort, mille Heljo Jänes aretas koostöös Evi ja Artur Jaamaga. Seda peeti varem Eestis täiesti talvekindlaks, aga üle-eelmisel aastal tuli siiski teateid selle kahjustuste kohta.

«Elle» on varavalmiv sort, selle puu on keskmise tugevuse ja laiuva võraga. Saaki annab see hästi ja viljad on suured. Oma «lapsest» kõneldes ütleb Heljo Jänes, et marjad on küll üpris hea maitsega, aga jäävad nagu teistelgi varajastel murelitel veidi alla keskvalmivatele ja hilistele. Põhjus peitub asjaolus, et varajastel sortidel ei jõua viljadesse koguneda piisavalt palju suhkrut. Tolmeldajaks sobivad «Artur», «Meelika», «Karmen» ja «Leningradi must».

Kalju Kase suur panus

Kalju Kase aretatud «Mupi» on keskvalmiv, saagikas ja suhteliselt talvekindel, ent vahel saavad õiepungad kevadel siiski kahjustada. «Kui kevadisi öökülmi ei ole, oleme saanud väga head saaki,» kõneleb Heljo Jänes.

Ta lisab, et «Mupi» marjad on ilusad ja suured, tiheda viljaliha ning mõnusa maitsega. Tolmuandjateks passivad «Kaspar», «Meelika» ja «Artur».

Kalju Kase aretatud keskvalmiva sordi «Kaspar» plussiks peab Heljo Jänes suhteliselt madalat võra, head talvekindlust ja saagirohkust. Väga hea maitsega vürtsikas vili on suur.

«Magistrant Priit Pedassaar uuris lõputöö tarvis Polli maguskirsside biokeemilist koostist. Ta leidis, et just «Kasparis» leidub kõige rohkem organismile vajalikke bioaktiivseid aineid, näiteks C-vitamiini sisaldus on tal märksa suurem kui teistel,» tõdeb Heljo Jänes.

Enda aretatud «Anu» kirjeldades ütleb teadlane, et see on seniste vaatluste põhjal samuti üks talvekindlamaid. Puu on küll tugeva kasvuga, aga «Arturist» veidi väiksem.
««Anu» on hästi saagikas ning valmib hilja. Viljad tulevad juuli kolmandal nädalal,» räägib ta. Marjad on teadlase sõnutsi väga hea maitsega, suured ja tiheda viljalihaga. Tolmuandjateks passivad «Artur», «Meelika» ja «Leningradi must».

Perspektiivikad aretised

Kõige varajasem aretis on «Elo», mille viljad valmivad juba enne juuni keskpaika. Et tumepunased marjad on üsna väikesed, ei pruugi «Elo» teadlase arvates eriti popiks saada. Hiliseimaks nimetab Heljo Jänes kollaste viljadega aretist, mille marjad valmivad augusti teisel nädalal.

Perspektiivikaks peab ta Leedust pärit «Jurgitat». Paari aasta jooksul on see keskvalmiv, suurte tumepunaste viljadega murel andnud Pollis head saaki ning olnud talvekindel. Aretistest tõstab Jänes esile veel varajast kollakasroosade marjadega «Jaagot». Ta peab võimalikuks, et see suurepärase saagi ja hea maitsega aretis saab tulevikus sordiks.

«Heleda viljaga murelite häda on see, et neid on raskem transportida. Just seetõttu olen mina spetsialiseerunud tumedaviljalistele,» selgitab teadlane. Tõenäoliselt saab sordiks ka aretis «Marje», hiline murel, mille viljad on tumepunased ja suured. Viimati mainitu suureks plussiks peab Heljo Jänes võrdlemisi madalat puud.

«Kalju Kasel on tumepunase viljaga aretised «Tiki» ja «Taki». «Taki» esitame tõenäoliselt sordiks,» lisab Jänes.

Hapukirsse on vähem

Hapukirssidest on soovitussortide nimistus «Hindenburg», «Kampesur», «Nõmme liivakirss», «Diemitzi amarell», «Läti madalkirss» ja «Turgenevka». Polli kollektsioonis on veel maasordid «Kõljala helepunane», «Saare hapukirss» ja «Rõhu hapukirss» ning 19 introdutseeritut.

Perspektiivikaks peab Heljo Jänes kaht uut sorti, «Turgenevkat» ja «Novellat», mis pärinevad Venemaalt. Esimene on üsna talvekindel ning üksnes eriti karmil talvel võivad õiepungad saada kahjustusi.

Sordi plussina tõstab teadlane esile head lehevarisemistõvekindlust. See lehtede enneaegset varisemist põhjustav seenhaigus kipub kimbutama enamikku Eestis kasvatatavaid hapukirsisorte. Puud võivad olla juba juuli lõpul raagus, ei saa talveks korralikult valmistuda ning langevad hõlpsasti pakase saagiks.

«Turgenevka» tugevaks küljeks peab Heljo Jänes seda, et ta on suuresti isetolmleja. Lisaks on puu väike ja tal on suured pruunikaspunased viljad.

Venemaalt on pärit veel «Novella». Heljo Jänese jutu järgi hävitas talvine külm kõrval olevate sortide õiepungad, aga «Novella» õitses suurepäraselt ning andis väga head saaki. «Suurepärase maitsega viljad meenutavad rohkem murelit kui hapukirssi,» kirjeldab teadlane.

«Novella» on varavalmiv, suhteliselt väikese võraga ja isetolmlev. Kui tavaliselt küpsevad Eestis hapukirsid juuli keskpaigas, siis temalt saadi saaki juba juuli esimesel nädalal.
Murelid on Eestis kapriissed

Heljo Jänese jutu järgi on murelid külma suhtes tundlikud. Eestis leidub piirkondi, kuhu neid ei ole mõtet istutadagi. «Kuusikust Narvani on talved nende jaoks liiga karmid,» arvab teadlane.

Viljandimaad nimetab ta meie sortidele üsna soodsaks, aga siiski ei tasu neid Jänese sõnutsi istutada soode lähedusse, kus öökülmaoht on suur. Samuti ei meeldi neile kasvada sügavas orus. «Murel armastab tuulte eest varjatud päikesepaistelisi lõuna-, edela- või läänenõlvu,» õpetab ta.

Muld ei tohi tema kinnitust mööda olla liigniiske. Murelile sobivad hästi õhustatud kerged mullad, mis on nõrgalt happelised või neutraalse reaktsiooniga (pH 5,5—6,5). Saagikusele tuleb kasuks komposti või kõdusõnnikuga rammutamine, hästi mõjub ka puutuhk.

«Istik peab olema hästi arenenud narmasjuurtega. Pikaks veninud ja katkised juureotsad tuleks ära lõigata,» jagab teadlane õpetussõnu. Enne istutamist soovitab Heljo Jänes kasta juured veisesõnniku, savi ja vee segusse, et turgutada taimede arengut. Pookekoht jäetagu kaks-kolm sentimeetrit mullapinnast allapoole, muld tambitagu tihedalt juurte ümber kinni ning kastetagu korralikult: noored istandused tahavad kõvasti vett saada.