Talgutraditsioon istub sügaval meie sees

Tarmo Tüür Foto: Erakogu

TÄNAVU 5. MAIL tulevad juba viiendad «Teeme ära!» kevadtalgud. Sellest on saanud omaette nähtus nii Eestis kui mitmel pool mujal.

Nõnda suur hulk häid inimesi ühekorraga ühise asja eest väljas tähendab tohutut jõudu. Talgupäev pälvib tähelepanu ja tõmbab kaasa, selle ajal saab palju ära teha. Aga mitte ainult: «Teeme ära!» taga peitub midagi veel suuremat.

2008. aasta prügikoristusaktsiooniga Eestist veerema lükatud ürituse muudab revolutsiooniliseks mõtteviis, mida see levitab. See propageerib oskust ja võimet märgata, et midagi on vaja muuta, julgust seda öelda ja haarata ohjad enda kätte.

Eks me kõik näe iga päev, et park on räämas, seltsimaja puukuur lääbakil, laste mänguväljak ligadi-logadi, naabertänava Helju ei jaksa enam puid lõhkuda, külaselts vajab uut hoogu ja värsket ideed...

«LIHTNE ON olla ebanormaalne,» öeldi kunagi meie ühiskondlik-poliitilist argielu kajastavas laulus. Lihtne on harjuda ligadi-logadi-mentaliteediga, muutuda ümbritseva minnalaskmismeeleolu suhtes immuunseks ja hakata pidama ükskõiksust enesestmõistetavaks. Raskem on sellele vastu seista, midagi ette võtta.

Teeme ära või ärme tee? See on südame küsimus. Aktiivne eluhoiak, mida kõnealused ühisettevõtmised on aasta-aastalt levitanud, ei tähenda muud kui endale ja teistele tunnistamist, et eespool loetletu ei ole enesestmõistetav.

Vastupidi, enamikku meie ümber toimuvat saame ise muuta. See ongi «Teeme ära!» mõtteviis. Ja me teeme koos. Ühiselt jätkub rohkem jõudu ning koos teha on lahedam.

ESIMESEL KAHEL kevadel peeti ühisüritused kindlal teemal: 2008. aastal koristati prügi ja 2009. aastal korraldati mõttetalguid. Kõik oli keskselt korraldatud ja finantseeritud. 2010. aastaks kujunes sellest talgupäeva formaat, mis toimib tänaseni.

Esmapilgul tundus plaan teha üle-eestilist aktsiooni, jättes kogu initsiatiivi kohalikule tasandile, hulljulge. Talgupäeva formaat seisneb ju selles, et kõiki eestimaalasi kutsutakse vaatama ringi, leidma asju, mis vajaksid muutmist, ja kutsuma teisigi üles seda tegema. Algatus, korraldus ja vastutus on seega talgujuhtide kätes.

2010. ja 2011. aasta tõestasid, et meie ühiskond oli selliseks päevaks küps. Tuhatkond aktiivset eestimaalast võtsid endale talgujuhi vastutuse ning kümned tuhanded vabatahtlikud tulid nende üleskutsega kaasa, muutmaks elukeskkonda paremaks, kaunimaks ja lootusrikkamaks. Nad korrastasid parke, kõpitsesid ja värvisid seltsimaja puukuure, värskendasid laste mänguväljakuid, aitasid Heljul talvepuud teha ning leidsid mõttetalgutel uusi ideid, mida külaseltsiga suvel ühiselt ette võtta.

«TEEME ÄRA!» on ühtlasi aidanud samm-sammult muuta inimeste mõtteviisi ja käitumist, levitada aktiivset ja hoolivat eluhoiakut ning taasluua ammust talgutraditsiooni tänapäevasel moel. Koostegemisest on saanud see miski, mida oleme ka riigi tasandil ammu otsinud: ühiskonna käivitaja ja heade kogemuste ekspordiartikkel.

Talgutraditsioon istub sügaval meie sees, tunnistame seda või ei. Mõnigi siinne organisatsioon võib end teenitult pidada talgutraditsiooni taaselustajaks, mõnigi osavõtja väärib talguhundi tiitlit. Õlatunne on tugev.

Mida kõike on ühisettevõtmistelt leitud: armastus, töö, sõber, naaber, uued oskused, usk endasse ja teistesse...

«Teeme ära!» on küll alles poisike, kelle sünnipäevatordil on viis küünalt, kuid mõnus on mõtelda, mis ootab ees. Tule talgutele, leiad elu!