Juhtkiri ⟩ Kuidas kaasata?

Sakala logo Foto: Sakala

Abi ja tuge vajavate õpilaste teema on niivõrd mitmekülgne, niivõrd paljude erinevate tahkudega ja niivõrd keeruline, et ühiskonnas ja haridussüsteemis pole ühtset arusaama, kuidas seda lahendada. Võimalik, et lahendusi ei olegi, sest kui leiduks mõni, mis oleks vähegi taskukohane, arvestaks kõigi asjaosaliste vajadustega, oleks reaalselt elluviidav ning millest oleks abi, siis … Siis me ei oleks ju praegu sellises olukorras, nagu me oleme.

Suur osa murest tundub olevat see, et ministeerium näeb olukorrale hoopis teistsuguseid lahendusi kui paljud pedagoogid. Ministeerium toetub enda kinnitusel teaduspõhisele käsitlusele. Õpetajad, kes on nii-öelda rindejoonel, leiavad aga, et see teaduspõhisus ei klapi alati päriseluga. Kaasav haridus võib kaasa tuua selle, et hariduse andmine klassiruumis muutub keeruliseks. Ühtegi head hooba ei ole ning õpetajal võib endalgi süda verd tilkuda, kui ta vaatab väikese inimese kannatusi, mida too ei oska kuidagi muud moodi väljendada kui destruktiivselt.​ 

​Aga haridust vajavad ju klassis kõik. ​Ja kui teadus ka klapib, jääb justkui laskemoona väheseks, et seda rindejoont kuidagi nihutada. Väga suur mure on ilmselgelt ka tugipersonali vähesus. Seda tugipersonali ei ole võimalik ka kusagilt piisaval hulgal välja võluda, sest tegelikult töötab meil suur hulk inimesi eripedagoogide, psühholoogide, abiõpetajate, tugiisikute ja paljude teistena. Seda olukorras, kus ühes klassis istub mitukümmend noort inimest, kes ühel või teisel määral ilmselt kõik kas tuge vajaksid või sellest kasu lõikaksid. Mõne mure on ajutine ja leiab kiirema lahenduse, mõne mure on sügavam ning vajab põhjalikumat tööd. Iga inimese mure on aga kindlasti ainulaadne. Ning psühholooge, nõustajaid ja teisi pole võimalik klassiruumidesse kaasa saata. Vähemalt mitte alati ja kindlasti mitte kõigile.

Nagu öeldud, ühtset arusaama ei ole. Üks koolijuht tahab üht, teine teist. Ühe omavalitsuse juht näeb lahendusena ühesugust, teine hoopis teistsugust lähenemist. Kes rohkem tugispetsialiste, kes väiksemaid klasse, kes turvamehi, kes ... Kui selle teemaga minna ükskõik millise haridusega seotud inimese juurde, kuuleme just tema ettekujutust võimalikest lahendustest. Lõppkokkuvõttes jääb ikka küsimus, mida siis teha süsteemselt ja terviklikult. Kas taastada erikoolid, nagu need aastakümneid tagasi olid? Kui keskenduda tugipersonalile, siis kust nende jaoks raha leida? Kuidas teha nii, et kaasates ei tõugataks kõrvale neid noori inimesi, kes on valmis õppima?

Eelkõige on aga oluline, et me ei pühiks seda teemat kalevi alla. Ei kehitaks õlgu ega teeskleks, et probleemi eiramine muudab selle olematuks.