/nginx/o/2025/05/27/16871898t1hf205.jpg)
Nädalavahetus otsa sai koalitsioonilepet lahatud küll nii-, küll naapidi. Enam kui 70 lehekülge ümarat ja haruldaselt igavalt kirjapandud juttu on väsitav lugeda, nii et 30. lehekülje kandis andsin alla ning lasin pilguga edasi diagonaalis.
Üldjoontes olen nüüd kursis, mis sinna pärast täiesti röögatut aega – enamikul inimestel on juba ammu meelest läinud, et meil mingi koalitsioonivahetus oli – kirja sai. Küllap eeldati kirjutades, et ega neid lugejaid nagunii palju ole.
Ja ilmselt polegi, sest kui kõrvale jätta see mudamülkas sumpamise tunne, mida sellise teksti lugemine tekitab, siis kui suurt rõhku sellele üldse maksab panna? Seda, et valimislubadused on eelkõige soe õhk ja pigem unistuste kirjeldamine kui reaalsed plaanid, räägivad poliitikud ju isegi. Koalitsioonilepped võiksid juba olla midagi konkreetsemat, aga ega sealt midagi paremat vastu vaata. Lubatakse, ei lubata, tehakse, ei tehta ... Ilmselt saaks täringuid visates umbes samad tulemused.