ELERIN TETSMANN ⟩ Autojuhtimine väärikas eas – kelle vastutus on õnnetus?

Liiklus Tallinna tänaval. Pilt on illustratiivne. Foto: Elmo Riig

Hiljutine uudis sellest, kuidas 85-aastane autojuht ajas pedaalid segamini ja sõitis autoga vastu majaseina, pani mind sügavalt mõtlema. Õnnelik õnnetus lõppes küll vaid juhi ehmatuse ja varalise kahjuga, kuid sellised lood ei tohiks meid ajada muigama ega jätta ükskõikseks.

Ei pea ka pikalt meenutama, et silme ette tuleksid teisedki sellesarnased juhtumid lähemalt ja kaugemalt, kus väärikas eas autojuht on põhjustanud liiklusõnnetuse. Ma ei soovi kuidagi teha liiga neile, kel seljataga aastakümnete pikkune sõidukogemus, vaid kutsun meid, nooremaid, olukorra üle tõsiselt mõtlema ja lahendusi otsima. Küsimus ei ole pelgalt selles, kas inimene ise pidas end sõiduvalmiks, vaid laiemas ühiskondlikus ja perekondlikus vastutuses.

Vanadus ei ole haigus, vaid elu loomulik osa, mis toob paratamatult kaasa muutusi ning ühel hetkel puudutab see teema kõiki, kes ise roolis on või oma vanemaid ja vanavanemaid kõrvalt vaatavad. Inimese reageerimiskiirus aeglustub, taju muutub nõrgemaks ja riskide hindamine ei pruugi enam olla kooskõlas tegeliku olukorraga. Ka selline inimene, kelle tervis on nii enda kui arsti hinnangul täiesti korras, ei tarvitse ise märgata, millal autoroolist loobumine oleks mõistlik ja turvaline valik. Kui sellele lisandub aastakümnete pikkune sõidukogemus, harjumus iseseisvalt liikuda ja soov mitte kellelegi koormaks olla, on väga lihtne uskuda, et kõik on endiselt kontrolli all. Nii võibki tekkida olukord, kus inimene ei tee midagi valesti, kuid ei tunneta ka selgelt, et tema võimekus on vähenenud.