Kas kahe aasta tagune lavastus mõjub ikka veel värskena?

Tadeusz Słobodzianeki "Meie klass" Ugalas pole kaotanud oma värskust ja aktuaalsust. Foto: Elena Koit

Oli see nüüd Paul-Eerik Rummo, kes ühes oma 1960. aastate luuletuses nentis, et teater on juba selline koht, kus 50. etenduseks on koid dekoratsioonid läbi purenud?

Selge see, et üldjuhul mõjub suur etenduskordade arv näitlejatele pärssivalt. Korrata ühte ja sama teksti kümneid kordi sama kirega pole just lihtne ülesanne. Vaataja tunneb kohe ära teeskluse ja ebasiiruse ning kaotab laval sündiva vastu huvi. Seepärast polegi teatrites kuigi palju lavastusi elus püsinud läbi mitme hooaja. Seda enam kunstiliselt kõrgetasemelisi ja tehniliselt nõudlikke, nagu on Ugala "Meie klass". 

Üldjuhul ma lavastust mitu korda vaatamas ei käi, kuid nüüd, mil mängiti seda juba kaks aastat tagasi valminud menukat lavastust, niisugune tahtmine tekkis. ​Omal ajal Eesti hooaja parimaks lavastuseks kandideerinud, on see jõudnud 33 etendamiskorrani. Seda on mängitud nii Tallinnas kui Tartus ja nagu on kuulda olnud, alati suure menuga. Tahtsingi nüüd näha, mis selle lavastuse kunagisest hiilgusest järele on jäänud.​