/nginx/o/2024/03/22/15960500t1h1cc5.jpg)
/nginx/o/2025/05/11/16836891t1hc942.jpg)
Kohtume Viljandimaa veebipolitseiniku Elerin Tetsmanniga esmaspäeva ennelõunal, et juua tass kohvi ning veidi juttu rääkida. Eks ikka kelmustest, sest esmaspäeval algas politsei kelmustenädal, mis reedel kulmineerub meeleoluka V.Õ.M.M-i maastikumänguga.
Kui oleme koha kohvikunurgas välja valinud, otsib Tetsmann oma kotist mobiiltelefoni ja asetab selle hoolikalt lauale. Seejärel kaevub ta uuesti kotti ning võtab välja teise mobiiltelefoni. Ajakirjaniku mõnevõrra rabatud pilgu all ilmub kotist ka kolmas telefon. Mõnevõrra ujedalt selgitab Tetsmann, et ühest küljest on ta paras nutisõltlane, teisest küljest on aga vajalikud kaks töötelefoni ja üks isiklik. Alati võib vajada hädaline abi, tähtis kiri lugemist või kõne vastamist.
Ja mitte ainult ei või vajada, vaid vajabki, sest kui Elerin Tetsmann umbes neli aastat tagasi tööle asus, ei olnud kelmused tema igapäevaelu lahutamatu osa. Praegu? Kelmused on absoluutsesse tippu kerkinud ning nagu ta ise tunnistab, jaguks Viljandimaal tööd veel vähemalt ühele sama tööd tegevale kolleegile.
Tööd rügavad teha politsei, pangad, telekomiettevõtted ning posti- ja pakimajandusega tegelevad firmad, teisel pool rinnet on aga kelmid, kes nuputavad kogu aeg uusi viise, kuidas inimesi rahast tühjaks teha. Kelmused ei käi mitte lainetena, vaid need on nagu lakkamatult uhav tulvavesi. Seda kinnitab ka statistika: juba praegu on aasta esimese kvartali näitajad keskeltläbi kahekordistunud võrreldes eelmise aasta sama ajaga.
Veebipolitseinik Elerin Tetsmann, kas ma kõnelen kelmustest üldse õige inimesega? Intervjuuks eeltööd tehes tundus, et veebipolitseinikest on saanud kelmustest kõnelejad üle Eesti. Kui need ametikohad loodi, siis mis nende eesmärk oli ja kui palju pettused selles töös rolli mängisid?
Esimesed veebipolitseiniku kohad loodi juba 2011. aastal ning ega ma seda aega nii täpselt enam mäleta. Mina töötasin toona noorsoopolitseinikuna ning pöördusin veebipolitseinike poole juhtumitega, kus keegi oli kontosid häkkinud. Kelmusi ma sellest ajast ei mäleta.
Töö on nende aastatega väga palju muutunud. Mina töötan sel kohal neljandat aastat. Isegi minu töö alguses ei mänginud kelmused sellist rolli nagu praegu. Algusaastate veebipolitseinik tegeles rohkem ikka inimestele nõuandmisega, ehk ka seetõttu, et toona oli sotsiaalmeedia veel üsnagi uus nähtus.
Kui palju nende kelmustega siis praegu tegelda tuleb? Kui suure osa need juhtumid ühe veebipolitseiniku tööpäevast võtavad?
Need on number üks. Seejärel tulevad inimestevahelised keerulised suhted ja ebasobiv info. Aga kelmused on teistest peajagu üle ning ma arvan, et neid puudutab vähemalt iga teine kiri minu postkastis.
Millised kelmused praegu levivad? Ma tean, et aeg-ajalt teatab Omniva või mõni teine ettevõte, et tema nimel on saadetud kirju, need on pettus. Aga kuidas igapäevatöö nende lainetega välja näeb?
Ma ütleks, et laineid ei olegi, on ainult üks ühtlane lõputu tulv. Umbes kaks aastat tagasi oli nii, et käis üks petukõnede laine üle Eesti ja siis võis olla paar kuud vaikust. Aga praegu on see kogu aeg – kogu aeg tulevad petukõned, õngitsuskõned, Facebooki Messengeri pettused peale. See ei vaibugi enam, see teema on kogu aeg väga teravalt üleval.
Palju sõltub sellest, mis vanuses inimene on. Kui oled väärikas vanuses ja kasutad ainult telefoni, siis tõenäoliselt puutud kokku petukõnedega, kui oled aga aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, siis tõenäoliselt kukud mõne õngitsuse otsa.
Ja kui sa müüd midagi, siis tulevad "ostjad".
Siis saad kindlasti ostjad. Mul on selle kohta üks hea näide. Oli üks proua, kes müüs Facebooki Marketplace’i keskkonnas diivanit. Siis olid just levimas need kulleripettused: "Tahan osta, saadan kulleri teile ukse taha." Kui ma lõpuks küsisin, kui palju tal oli reaalselt huvilisi ning kui palju oli neid, kes ajasid sellist jama, selgus, et tal oli umbes 80 pöördumist või kirja, millest vähem kui kümme olid tegelikud huvilised, päris inimesed, kes tahtsid seda diivanit näha või osta.
Kui inimesed minult Marketplace’i kohta küsivad, rõhutan alati, et olge valmis, see ei jää viimaseks kelmiks, kes teie poole pöördub.
Keeruline isegi küsida, mis on need esimesed punased lipud, millele tuleks tähelepanu pöörata. Kelmusi on ju nii palju. Aga võtamegi siis näiteks Marketplace’i. Mida seal jälgida võiks?
Seal on kohe mitut asja. Esiteks oleneb sellest, kas sa ostad midagi või müüd.
Oletame, et ma tahangi diivanit müüa.
Esimene samm on kindlasti see, et tuleb vaadata üle sulle kirja saatnud inimese konto. Alguses ei pruugigi jutt imelik tunduda, aetakse sellist ääri-veeri juttu. Kui aga nimi on võõrapärane, konto on loodud alles kaks päeva tagasi, puudub profiilipilt ja pole sõpru, siis ei räägiks mina enam üldse mitte midagi edasi.
Samas tuleb silmas pidada, et ka meie kaasmaalased tegelevad kelmustega. Neil võivad olla kontod mitu aastat vanad ja eestipärased nimed, nii et ei tekigi kahtlust, et tegu võib olla kelmiga.
Mina ei paneks mitte midagi pakiautomaati müümiseks ega ostaks ka nii. Minu soovitus on, et isegi kui on vaja asja järele Saaremaale sõita, siis sõidadki kohale, vaata üle, osta käest kätte. Miks? Sest tagasi enam midagi ei saa. Ka mitte ainult kelmuste võtmes.
Alles hiljuti kirjutas mulle naisterahvas, kes oli müünud kasutatud lasteriideid. Temal tekkis konflikt ostjaga, kes väitis, et kohale tulnud esemed ei vastanud ootusele. Tekkis tsiviilvaidlus, nagu politseis öeldakse. Meie nendega ei tegele, selleks tuleb kohtusse pöörduda, kui lahendatud ei saa. Selliste tehingute puhul tulebki arvestada, et alati võib juhtuda, et inimene pole rahul. Inimene peab tulema ikka kohale või tuleb ise minna, sest põrsast kotist ostes ei saa eeldada, et kõik on nii, nagu pildi pealt paistab.
Levivad ka pettused, kus helistatakse justkui politseist ja öeldakse: "Teie laps sattus õnnetusse, nüüd on raha vaja." Kas ma eeldan õigesti, et politsei ei küsi mitte kunagi raha?
Politsei ei küsi mitte kunagi raha. (Naerab.) Me ei küsi ka isiklikke andmeid telefoni teel, rääkimata PIN-koodidest. Ja need helistajad ei ole ainult politseist enda sõnutsi. Näiteks väidavad nad ennast olevat pangatöötajad, sotsiaaltöötajad, pensioniametist, tervisekassast … Kasutatakse ära kõiki organisatsioone ja institutsioone, mida eestlased usaldavad ja millest arvatakse, et sealt ei saa ju pettust tulla.
Ma ei ole viimasel ajal kuulnud, et oleks kõnesid "politseist", aga mõte on alati sama: tekitada hirm, et midagi on juhtunud, midagi on vaja kiiresti üle vaadata, näiteks pangaandmeid, et ei toimuks kahtlasi tehinguid. Ja muidugi on see inimene, kes parajasti toru otsas on, see kõige õigem
aitama.
Mida oleks sellises olukorras kõige õigem teha? Mulle tundub õige lülitada telefoni kinni, otsida netist asutuse number ja helistada sellel tagasi. Pensionärid ei oska samas tihti internetist otsida ...
Eestlasega on selles mõttes keeruline, et tal on raske öelda ei ükskõik millisel teemal. Me püüame ikkagi lõpuni viisakaks jääda. Me ei kipu seda kõnet kinni panema, kui pakutakse näiteks ajalehti, vitamiine või ükskõik mida. Ikka hakkad otsima vabandusi, miks rääkida ei saa. Tahad olla viisakas.
Mina vajutan need kõned sõnagi lausumata kinni ja igaks juhuks panen numbrile ka bloki peale, et ei saaks mulle tagasi helistada.
Seda teevad väga vähesed. Minagi ütlen, et vabandage, praegu ei saa rääkida, mul on kiire.
Siis küsitakse ju kohe: "Aga millal te saaksite?"
Täpselt. Ja selle nahka kogu see asi lähebki.
Kõige õigem ongi tegelikult nii, nagu te ütlesite, et kõne kinni ning ehk ka blokk peale. Seejärel tasuks sellest kellelegi rääkida või kellegagi nõu pidada. "Kuule, mulle tuli selline kõne, mida sellest arvata?"
Miks ma sellest praegu räägin?
Käisin kohtumas väärikatega ning seal tuli väga palju seda tagasisidet, et me ju kõik teame, et pettused on meie ümber, aga väga keeruline on järgida juhendit, et hoia silm peal pangast tulnud kirja aadressil või muul sellisel. Kui inimene ei oska selle peale kiiruga tulla, siis sellest pole abi. Abi võib olla sellest, kui otsid kahtluse korral inimese, kelle käest nõu küsida. Olgu see siis kas või siinsamas leti taga klienditeenindaja, kui kedagi pole kiiruga võtta. Kui keegi võõras inimene korra asjale mõtleb ja ütleb, et see on ju selge kelmus, siis on inimene pääsenud. Tegelikult ei peagi rohkem midagi tegema. Ei pea olema väga veebiteadlik, ei pea oskama kontrollida, kas tegu on petulehega või mitte, pea lihtsalt kellegagi aru.
Ütleme, et inimesel ei ole siiski kellegagi jälgida. Kuidas ta saaks politseiga kiiresti kontakti? Kui 112 helistada, siis ehk öeldakse, et "Ärge raisake meie aega" …
Ma ei usu, et nii öeldakse, sest me ju ise anname kogu aeg sõnumit, et kui on vaja veenduda, küsida ja teada saada, siis 112 on see koht, millel võiks helistada. Tõsi, see number võiks jääda nendeks puhkudeks, kui mõne inimese elu ja tervis on ohus. Aga kui inimesel on vaja teada saada, kuidas näiteks veebipolitseinikuga kontakti saadad, siis olgu see pealegi kas või 112. See on palju parem kui see, et inimene jääb uskuma kõike seda, mida talle räägitakse.
Kõige lihtsam on üritada alati minu poole pöörduda. Sotsiaalmeedias saab mind kenasti kätte (nookab peaga oma telefonide rivi poole) ja ma olen kiire vastaja. Muidugi, väärikas vanuses inimestel on helistamine esimene reaktsioon ja veebipolitseiniku numbri leidmine pole kõigil väga lihtne. Ühel kohtumisel väärikatega öeldi: "Veebipolitseiniku numbri saamiseks pidin tema ülemusele helistama!" Aga mulle saab ka kirjutada ning see võib olla parem mõte, sest ma istun kogu aeg ninapidi arvutis ja internetis, telefonikõnedele pole alati aega vastata.
Teile oleks kolleege vaja.
Jah, ma arvan, et praegust tööd teeks kaks inimest.
Ja kui selle jutuga minna politseijuht Margus Sassi juurde, kas ta jookseb eest ära?
Ta ütleb: "Elerin, sul on täiesti õigus, aga eelarve ei võimalda inimesi juurde võtta." Ütlen ausalt, et politseiniku igapäevatöö kaheksa tunni sisse ära ei mahu. Tihti on tööpäevad pikemad, aga on olulisi asju, mida pole võimalik kuskile edasi lükata.
Mulle tundub, et kelmusi kiputakse naeruvääristama, pettasaanuid halvustama. "Lollidelt tulebki raha ära võtta!" ja "Kuidas neil pensionäridel nii palju raha on?!” öeldakse. Endalgi on peast läbi käinud mõte, kui on parajasti kuu lõpp, eelarve pingeline ja loed, et inimene kaotas kelmidele näiteks 65 000 eurot, et andnud see parem mulle. Kas suhtumine kelmustesse on muutunud?
Kui vaadata keskmist ohvrit, siis on ta stabiilse töökohaga keskealine inimene. Ta elab iga kuu nii, et tuleb ots otsaga kokku, aga tal ei ole väga palju kõrvale pandud. Ta on haritud, ta on teadlik sellest, et meil kelmusi toime pannakse. Mingite asjade kokkulangemise tõttu jääb ta kelmi juttu uskuma ning võtab näiteks kiirlaenu, sest tal ei ole väga palju sääste.
Sageli puudutab see just investeerimiskelmusi, sest meil on ühiskonnas praegu hästi keeruline olukord: inimestel on rasked ajad ja paljud elavad peost suhu. Sellistel hetkedel rabatakse õlekõrrest, mis ehk päästaks kõige hullemast.
Kui vaatan, kes langevad investeerimiskelmuste ohvriks, siis need on tihti üksikemad või need inimesed, kes on mingi õnnetuse tõttu kehva olukorda sattunud või tööst ilma jäänud. Nad on nii keerulises olukorras, et ei tea, mida teha, ning jäävad uskuma juttu, et kolme nädalaga on võimalik 300 eurost teha 1200 eurot. Ta tunneb, et see on nüüd see viimane õlekõrs, mida proovida … Ning lõpuks on see üksikema ka oma kodust ilma.
Põhimõtteliselt, kui olla väga kogenud ning pädev näiteks optsioonidega kaubitseja, siis on selline rahakasvatamine võimalik.
Inimesed ei arva millegipärast, et neil ei pea investeerimiseks olema palju teadmisi. Ma räägin alati kõigile, et selleks, et kuskil näiteks krüptorahaga mängima hakata, peab olema väga palju teadmisi. Aga arvatakse, et see on hästi lihtne ning piisab sellest, et on näiteks WhatsAppis nõuandja, kes saadab graafikuid.
Kõik need inimesed, kellega mina kelmustest räägin, ütlevad mulle, et nad on kelmustest kuulnud. Aga kõik nad ütlevad, et parajasti oli käsil mitu asja korraga, peas oli mitu muret, millega tuli tegelda, ning lihtsalt ei tulnud pähe kelmust kahtlustada.
Inimesed ei ole hetkes kohal ning neil ei tule pähe, et tuleks midagi kontrollida, nad asuvad kohe tegutsema. Eriti sotsiaalmeedias, kus on lihtne ringi klõpsida. Ma rõhutan, et minu poole pöörduvad ka väga kõrgetel ametikohtadel olevad väga haritud inimesed. Selliseid asju juhtub.
Kui küsida minu käest, kas üks veebipolitseinik võib kelmuse ohvriks langeda, siis ma ütlen, et võib küll. Tõsi, minu teadmised veebiturvalisusest on ehk suuremad kui keskmisel inimesel, aga just selles mõttes, et me kipume rööprähklema, tegema mitut asja korraga. Võtame või praeguse hetke: mul on kolm telefoni laual. Ma ei saa vahepeal arugi, millise pealt see piuks tuleb, kes ja kus minuga kontakti üritab saada. Kui sellisel kiirel hetkel juhtub mind tabama kelm, siis võin ka mina ohvriks langeda.
Kui inimene on kelmuse ohvriks langenud ja politsei poole pöördub, siis ega ta raha vist tagasi ei saa?
Raha tagasi ei saa. Meil on üksikud näited, kus on õnnestunud kohe pangaga ühendust võtta ning palutud makse tagasi kutsuda, ent see peaks siis olema tõesti sisuliselt sekundi murdosa jooksul reageerimine.
Murekoht on aga see, et pangad on nende kõnede tulva all ja nemadki ei suuda neid enam hallata. Pangad on umbes ja otsivad lahendusi, kuidas suurendada teadlikkust, et kelmid ei saaks pangakontole ligi, või mida teha, kui nad on saanud. Ma pean tunnistama, et minagi peaks oma internetipangas ikka tükk aega otsima, enne kui leiaks koha, kus kaart või konto kinni panna.
Ka nende lugude puhul, mis politsei lauale jõuavad, kulub palju aega, et need mingeid tulemusi annaks. Kõik need skeemid vajavad erinevaid toiminguid ning need on ajamahukad.
On’s üldse mõtet teile teada anda?
Ikka on! Kust me muidu teame, mis toimub?!
Mulle alles eelmisel nädalal helistati Lätist, nii et pettused ja petukõned jõuavad ka minuni, aga meil on politseis vaja suuremat pilti ja laiemat teadmist sellest, mis toimub. Ehk on niimoodi võimalik kunagi kelmidest samm ees olla. Kelmuste taga on tihti grupeeringud ning selleks, et suuremad tegijad saaks kinni püütud, on meil vaja neid väikseid teateid. Neid harutama hakates on võimalik kuskile välja jõuda.
Kelmused pole midagi uut. Ma olen üsna kindel, et kuus-seitse tuhat aastat tagasi minnes võis mõne Sumeri linna turupäeval ka heleda laksuga vastu pükse saada. Sellist asja pole aga varem vist olnud, et inimeste rahaasjad on paari klõpsu kaugusel. Ühe hetkega on võimalik kogu su raha ja kõik säästud ära võtta, sinu nimel veel ka laene võtta … See on tulnud netipankadega.
Ei olegi vaja nii kaugele minna. Mõtleme kas või sellele, kuidas me kakskümmend aastat tagasi elasime ja kuidas unistasime, et saaks asju paari klõpsuga teha. Praegu saabki, aga sellel on oma tagajärjed.
Ma mõtlen, et võiks olla võimalus internetipankades määrata ainult konkreetsed isikud, kellele on võimalik välkmakset teha. Ülejäänud oleksid kõik viivitusega. Ning üks asi, mida saab juba täna teha, on see, et endale saab teha mitu pangakaarti. Mida ma soovitan: internetist tellimiseks võiks olla eraldi pangakaart või konto. Tellimise ajaks paned sinna raha peale ning kui peaks juhtuma, et andmed lähevad rändama, siis vähemalt ei tehta põhikontot tühjaks.
Tulevikus peame liikuma sinnapoole, et raha poleks võimalik konto pealt kergesti kätte saada. Praegu on see nii imelihtsaks teinud, ka näiteks laenude võtmine. Vanasti tuli ise kohale minna, et isikut tuvastada ja tõendada. Aga tänapäeval piisab sellest, et saadad näiteks oma ID kaardi foto, tead oma PIN2 koodi ning ongi kõik, laen on võetud. Tegelikult võiks see olla palju keerulisem ning seda just selleks, et meil oleks ohvreid vähem.
Põhikonto andmete mittejagamine võib olla üks viis ennast kuidagigi kaitsta. Tihti küsitakse, et kas raha tuleks siis sulas hoida. Ei, pigem vastupidi. Pangas on endiselt väga turvaline, aga kelmid saavad rahale ligi nii, et inimene ise annab neile loa sellele ligi pääseda. Kui see oleks natukene keerulisem, siis see ehk päästaks.
Sakala uudistes ajas tagasi minnes vaatasin, et kelmuste teemadel hakkasime kirjutama paar aastat tagasi. Kirjutasime ja kirjutame ilmselt ka tulevikus juhtkirju sel teemal ja avaldame arvamust. Ja nüüd seisame silmitsi sellega, et kelmuste ohvriks langenuid on palju. Kas me oleme selle võitluse kaotanud? Või kust see viga sisse tuleb, sest te ju ise ütlesite, et keskmine ohver on kelmustest teadlik. Kas me teeme midagi valesti? Kas meedia teeb midagi valesti? Politsei? Seadusandjad?
Kui sellele küsimusele vastust teaks, siis oleksime selle vastuse juba kasutusele võtnud … Nagu ma ütlesin: raha läheb kaotsi nii, et inimene ise annab selle ära. Seega on esimene samm see, et inimesed peavad ise asjad selgeks mõtlema. Mis seis on mul praegu pangakontodega? Kas need on turvalised? Kas ma tean, kuidas võib oma internetipanka sisse logida? Kas inimene teab, et ta ei tohi guugeldada "SEB" ja siis mingile vastusele klõpsata, vaid SEB panga aadressi aadressiribale kirjutama ja niimoodi panka minema?
Neid nüansse on palju ja küllap me jääme sellest rääkima. Seejuures ma olen märganud, et kui ma postitan hoiatusi näiteks Viljandimaa sotsiaalmeediagruppidesse, siis ma saan tihti vastuseid "Jälle see jutt!", "Kaua võib?". Inimesed on väsinud. Sellega kaob ka teema teravus, aga seda teemat tuleb üleval hoida, sest inimestel peab olema kogu aeg kuklas mõte, et asjad ei pruugi õiged olla. Kui meil tänava peal tuleb vastu taaruv isik, siis teda me kahtlustame, aga veebis tunduvad kõik vastutulijad ilusad ja toredad.
Paljud inimesed otsivad ehk lausa ise petturid üles. Soovivad näiteks investeerida, sest kardavad inflatsiooni ja loodavad, et ehk saavad viis protsenti kasumit, kümme, rohkemgi ...
Enamasti tullakse siiski ise pakkuma. Inimene pole ehk mõelnudki eriti investeerimisele, aga kui tuleb pakkumine ning pakkuja on kangesti aktiivne ka, siis hakkavad need mõtted peas keerlema. Aega mõtlemiseks ka ei anta, kõik peab toimuma kiiresti.
Mul on, näide, kuidas inimene astus Viljandi politseijaoskonda sisse, telefon käes ja pettur telefoni otsas. Talle oli see jutt kahtlane tundunud ja ta tuli otse meie käest nõu küsima. "Siin teisel pool toru toimub midagi väga kummalist, mulle aetakse mingit täielikku jama! Millega on tegemist? Aidake!"
Jaoskonna töötaja võttiski siis telefoni: "Tere, Viljandi politseijaoskond siinpool, kuidas saame teid aidata?"
Põhimõtteliselt küll ning selle peale lõppes kõne väga kiiresti ära.
Kelmi otsa sattudes väga palju sellest, mida inimene teab või arvab ennast teadvat, justkui kaob. Hakatakse kahtlema. Äkki see inimene helistabki pangast? Äkki mina olengi üks väljavalitu, kellel on võimalik rikkaks saada?
Kas see süsteem ühel hetkel kokku ei kuku? Enne rääkisite naisest, kes püüdis diivanit müüa ning sai vähem kui kümme päris inimest ning umbes seitsekümmend kelmi. Kes peaks tahtma niimoodi üldse midagi müüa?
Mina näiteks ei tahagi. Ma ei taha tegelda selle jamaga, mis sealt tulema hakkab. Samas olen igal juhul nõus, et taaskasutamine on tore ja äge. Õnneks on meil aga ka selliseid portaale, kus on võimalik asju turvalisemalt ajada ning kus on vaja konto kinnitada.
Kes aga veel soovib näiteks Facebookis müüa või osta, siis kordan üle: veendu selles, et inimene on päris inimene; las ta saadab sulle müüdavast asjast pilte juurde; veendu, et ta on eestlane, kes räägib eesti keeles. Ja paraku tuleb selleks, et veenduda asja õigsuses, kohale minna.
Ajakirjanikuna pean või õigemini peaksin tundmatutelt numbritelt kõnesid vastu võtma, aga sellega on tõrge tekkinud. Olen hakanud nüüd väga rangelt vahet tegema, kas helistatakse era- või töönumbril. Üksvahe vaatasin, et viimasest kuuest eranumbrile tulnud kõnest kolm olid mingid müügipakkumised, mis mind ei huvita ja võivad ka kelmused olla, kaks olid robotkõned, kus teiselt poolt tuli ragin, ning üks oli asjakohane. See ei tundu jätkusuutlik. On aasta 2025, aga mina liigun netist eemale, sest see on pettureid täis, ega taha telefoni kasutada, sest teisel pool on enamasti mingi jama.
Arvan, et lähiajal ei näe me selles olukorras mingeid muutusi, aga need tulevad. Usun, et kümne aasta pärast on praegune olukord tekitanud selle, et meie veebi- ja telefonikasutamise harjumused on hoopis teistsugused kui praegu.
Uus põlvkond, kes praegu üles kasvab, ning nende järglased on pigem seda meelt, et mida vähem infot meie kohta on võimalik leida, seda parem ja seda vähem oleme kelmide ohvrid. Praegu on võimalik väga palju andmeid inimese kohta veebist leida. Soovitus oleks see, et mida vähem me endast internetis räägime, seda parem.
Veebipolitseiniku suust kõlab see soovitus mõnevõrra vastuolulisena, aga ei ole hea ka veebis oma nime all tegutseda. Mida vähem su identiteedist internetis on, seda parem, ja usun, et see muutubki tulevikus. See massihullus, mis meil praegu on, hakkab taanduma. Olgem ausad: meie inimestena ja meie ühiskond ei jõudnud järele sellele, mida internet teinud on. Me üritame selles virvarris kuidagi ellu jääda, aga me ei oska veel ette näha neid probleeme, mida see kõik endaga kaasa toob.
Kelmuse ohvrid on samas tihti ka väga noored inimesed.
Jah, aga selleks, et ohver olla, ei pea alati tingimata raha kaotama. Noorte, alla 18-aastaste ja päris laste seas on peamiselt niinimetatud armukelmused: endast saadetakse teistele privaatseid pilte. Selle tagajärjel tuleb ähvardus, kus küsitakse raha, vastasel juhul tehakse pildid avalikuks. Noorel pole mängus mitte raha kaotamine, vaid hirm, et see sisu muutub avalikuks.
Sellisel puhul on noort seksuaalselt väärkoheldud. See on seksuaalne väärkohtlemine! On nüansse, kas on tegu armukelmuse või kiusliku käitumisega, aga sellist sisu ei tohiks küsida, rääkimata selle jagamisest. Samas kui ma nüüd mõtlen vanusele 18–30, siis ma ei oska praegu oma praktikast tuua ainsatki näidet, et seal oleks keegi kelmuse ohvriks sattunud.
Nii et 18–30-aastased on juba põlvkond, kes oskab ennast rohkem kaitsta?
Nad on kõige teadlikumad internetikasutajad, sest nad on sellega üles kasvanud. Nad tunnevad pettuse ära, näiteks kas või selle, et kas nad räägivad päris inimese või libakontoga. Minu poole pöördunute järgi otsustades ei saa öelda, et neil oleks kelmustega probleeme. Aga sealt edasi, 30 ja vanemad, seal lähevad kelmused lahti.
Nii et meil siiski on lootus, et sellele kelmuste tulvaveele tuleb mingisugune tamm ette. Aga kas politseil on umbmäärane arusaam, kui palju kelmide kätte raha läheb? Viljandimaal ja Eestis tervikuna?
Võtsin selle aasta andmed ette. Kõik need on suuremad võrreldes eelmise aastaga. Me oleme nii palju rääkinud sellest ning mitte ainult meie, vaid ka teised. Pangaliit. Inimesed ise teevad postitusi kelmustest, jagavad hoiatusi. Võiks ju arvata, et kelmuste arv on vähenenud, aga iga päev liiguvad mingid uued asjad ja ohvreid on järjest rohkem. Sel aastal oleme Eestis investeerimiskelmustes kaotatud raha kokku lugenud 1,4 miljonit. Eelmisel aastal oli samal ajal 1,3 miljonit, ehk siis sada tuhat rohkem. Pangakelmusi on praegu 1,5 miljonit, eelmisel aastal oli samal ajal 748 000. See on drastiline kasv. Pakikelmused on samuti kaks korda suurenenud: kui eelmisel aastal oli 180 000 eurot, siis praegu on sama aja jooksul 370 000. Kõik liigub tõusujoones ja me ei saa kindlasti rääkida sellest, et miski langeks. Ma ei tea, kuhumaani see tõus kesta saab.
Kelmuste hulk kasvab
Viljandimaal alustati aasta esimese nelja kuuga 23 kriminaalmenetlust kelmuste osas ja kahju on umbes 64 000.
Esimese nelja kuu lõikes on terves Eestis kelmuste arv võrreldes eelmiste aastatega kasvanud.
Investeerimiskelmused:
2023 1 059 036 eurot
2024 1 304 368 eurot
2025 1 429 277 eurot
Pangakelmused:
2023 979 773 eurot
2024 748 199 eurot
2025 1 588 147 eurot
Pakikelmused:
2023 50 123 eurot
2024 182 697 eurot
2025 370 937 eurot
Lisaks eelnevale on juhtumitega, kus võõraid isikuandmeid kasutades sõlmiti kellegi teise nimel laenu- või krediidilepinguid või osteti järelmaksu peale tooteid tekitanud 2025. aasta esimeses kvartalis 42 547 eurose kahju.
Juhtumid, kus inimese pangakonto on häkitud või võõraste isikute poolt on pangakaarte kasutades tehtud ostutehinguid või ülekandeid on tekitanud kokku 168 374 eurose kahju.
Juhtumid, kus teenuse või kauba eest võttis müüja vastu raha, kuid ostja kaupa ega teenust ei saanud on tekitanud 76 032 eurose kahju.
Juhtumid, kus kelm esitles end ettevõtte töötajana, kus ta tegelikult ei töötanud, ning esitas tasumiseks võltsarveid on tekitanud 143 135 eurose kahju.
Juhtumid, kus helistati väitega, et pereliige on liiklusõnnetuse põhjustanud ning advokaadile on vaja raha maksta kriminaalmenetluse ärahoidmiseks ning tekitatud kahju on tarvis hüvitada on kelmide taskusse viinud vähemalt 240 950 eurot.
Mis see päris summa võib olla? Teieni jõuab ju jäämäe tipp.
Tegeliku summa võib korrutada vähemalt kahega. Kõik ohvrid tunnevad piinlikkust, et nad on ohvriks sattunud. Nad ütlevad: "Ma ju tegelikult teadsin! Kuidas ma sain nii rumal olla?"
Inimesed ei julge rääkida, et nad on ohvriks sattunud, ei oma lähedastele ega politseile. Ohvrite käest küsin alati, kas nad on sellest kellelegi rääkinud, sest see on väga tähtis. Kui inimene on ilma jäänud kogu pangakontol olevast rahast, siis kuskilt peab ju ta selles olukorras tuge saama. Ja paarieurostest kelmustest ei teavitata politseid seetõttu, et peetakse liiga tähtsusetuks. Omniva pakiteate kelmused ongi umbes kolm eurot ainult. Nii et ehk peaks korrutama hoopis kolmega? Neljaga? Ma tõesti ei tea.
Kas teieni on jõudnud teateid sellest, et kelmuse ohver on enesetapu teinud? Kui inimene jääb ilma oma rahast, elu säästudest, tema nimele on võetud laene, politsei ütleb, et raha tagasi ei saa …
Otseselt ei tea sellistest juhtumitest. Kui ma inimestega räägin, siis seda tooni on samas väga hästi tunda: "Elu on läbi. Ma ei julge sellest kellelegi rääkida. Mu vara on läinud kelmidele. Ma olen elukohast ilma jäänud. Mul on tohutud võlad." Inimene ei pruugi elu lõpuni neist võlgadest lahti saada.
Seda on neist kirjadest tunda ning ma alati tungivalt soovitan kellegagi rääkida. Kui lähedastega ei julge, siis saab kriisiabi poole pöörduda. Kui on tunne, et mitte kedagi ei ole, elu on otsas ja kuskilt valgust ei paista, siis inimene ei tohi päris üksi jääda.
Mul on markantne näide ühest meesterahvast, kes oli juba ühe kelmuse üle elanud ning sattus uuesti ohvriks nii, et talle pakuti võimalust vana kelmuse raha tagasi saada. "Vajuta lingile, võta laen, maksa meile, nii saad kaotsiläinud raha tagasi …" Võib ka selline asi juhtuda, et inimene taasohvristatakse. Tal olid plaanid tehtud, ta oli suutnud natuke raha kõrvale panna, et elu korda saada. Mees rääkis, et ta oli kahtlustanud, et äkki see asi ei ole õige, aga teiselt poolt tuleb selline surve, et sul pole aega asju lõpuni mõelda. Temaga ma suhtlesin küll pikalt ning veensin, et ta räägiks juhtunust oma perele, elukaaslasele, lastele.
Vanemate inimeste puhul on aga see mure, et nad ütlevad, et ei soovi kellelegi koormaks olla. Ma ütlen selle peale küll, et ega vanema ja lapse suhted ei saagi mööduda täielikus muretus õndsuses. Meie elus on ka halbu asju ja on oluline neist rääkida, et üksteisele toeks olla.
Ma ei tea, kuidas me sellisest mõtlemisest küll lahti saaksime. Me peaksime rääkima ka neist asjust ning tunneksime muret, et miks emal on kehv tuju ja kapis pole nii palju süüa kui tavaliselt.