Tõde ongi mõnikord valus. Hea juht võtab sellest õppust, loll maksab kätte

Jaak Pihlak sai pikkade ametiaastate jooksul omal nahal tunda, et ülevaltpoolt võib sageli mida iganes kaela langeda. Foto: Marko Saarm

Reede, 2. mai oli esimene päev, kui tähelepanuväärselt pikaajaline Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak ei pidanud tööle minema. Selle aja jooksul on juhtunud palju, peale on kasvanud uued põlvkonnad ja maailm kõvasti muutunud. Pihlak on nende aastate jooksul näinud suurel hulgal pühendumust, kuid ka lollusi ning tal on, mida meenutada. Temperamentse mehena ei ole ta oma arvamust kunagi enda teada hoidnud ning eriti on teda ärritanud rumalad plaanid. On mis on, kindlasti ei saa keegi öelda, et ta pole oma tööd teinud südame ja kirega.

Kohtume Jaak Pihlakuga tema enda kätega ehitatud majas. Päike paistab, muru on värskelt niidetud. Pisut üllataval kombel ei näe tema kodu välja nii, nagu enamik ehk ajaloolase ja muuseumijuhi elamist ette kujutaks. Riiulid pole lookas mündikollektsioonide all, nurgas ei konuta lahingutes mõlki taotud raudrüü, seintel ei ripu valik külm- ja tulirelvadest. Üks mõõk koos Eesti üliõpilaste seltsi tekli ja värvilintidega siiski on, aga see on vana sõbra sepistatud.​ ​Kui kabineti mahukad raamaturiiulid välja arvata, ei reedaks miski majaperemehe hobi ja kirge.

​Pihlak on rõõmus ja rahulik, kostitab enda korjatud nurmenukkudest valmistatud teega ning on valmis minevikku sukelduma.