TÕNIS TULP ⟩ Kõnnitee jäägu kõndijatele, sõitmine sõiduteele

Elektriline tõukeratas. Foto: Urmas Luik

Tundub, et on aeg meenutada ja tunnistada üht meie üha enam linnastuva inimühiskonna liiklusalast põhitõde: sõidutee on sõitmiseks, kõnnitee siiski eelkõige kõndimiseks.

Vahepealsel ajal, kui iga vähegi häälekam huvirühm hakkas endale nõudma eriõigusi, ei tehtud erandit ka liikluses. Tänavaruum tuli kohustuslikus korras jagada eri liiklejarühmade vahel ja värvida veel punaseks ka, et keegi teine sellele sõidurajale ei astuks ega sõidaks. Üsna pea veenduti, et neid eesõigusega rühmi on paraku tasapisi liiga palju tekkinud selleks, et neist igaühele omaenda tänavaruum eraldada. Naljaga pooleks öeldes tuleks suur osa tänavaäärsetest majadest maha lõhkuda ja rajada uued jalgpalliväljakulaiused teed, et kõigi sõidurajad lõpuks ära mahuksid.

Tõsi on, et sellest ajast peale, kui meie tänavatel liikusid vaid jalakäijad, autod ja jalgrattad või lausa vankriga hobused, on liiklemist võimaldavate tehniliste vahendite valik tohutult kasvanud. Tõukerattad, elektritõukerattad, jalgrattad, kastirattad, elektrirattad, autod, mopeedautod … Ja nüüd kipub tekkima olukord, et me ei mahu neile tänavatele enam hästi ära – järjest individuaalsemad liiklusvahendid nõuavad ka üha suuremat eluõigust ja tänavaruumi.