:format(webp)/nginx/o/2017/09/22/7125107t1h6f90.jpg)
/nginx/o/2016/02/19/5064395t1h474e.jpg)
/nginx/o/2025/05/05/16823113t1h326c.jpg)
"Aitäh-aitäh!", "Tublid olete!", "Tulen vasakult!", "Paremalt!" kõlas ülikitsal rajal selja tagant pärast joogipunkti, kui olime jäänud põhidistantsi sõitjate voogu. Olime teistele küll jalgu jäänud, aga selline viisakas ja reibas suhtlemine ei tekitanud vähimatki kehva tunnet.
Jah, me käisime pühapäeval oma elu esimesel Mulgi rattamaratonil. Täpsemalt poolmaratonil. Oleks põhisõidule läinud, siis sõidaks ilmselt seniajani.
Eelmine nädal oli Viljandis tõeline spordinädal: 1. mail joosti Huntaugu mäest üles Viljandi järvejooksul ja 4. mail sõideti sealt üles Mulgi rattamaratonil.
Et Mulgi rattamaratoni korraldaja Kristjan Kivistik oli lubanud meile, et see poolik maratonidistants on võrreldav pühapäevase rattamatkaga, siis mõeldud-tehtud. Kui hull see 22,5 kilomeetrit sinka-vonka üles-alla saab olla? Aga kas keegi mainis mudavanne? Ei.
Olgugi et me protokollis jäime ikka täiesti tagaotsa, kinnitas peakorraldaja, et meie kadunuks jäämist ei kardetud.
"Aja seisukohalt seda muret ei olnud, et olete ära kadunud. Kui teid õhtuks poleks kohal olnud, siis oleks mure olnud," lausus Kivistik ning selgitas, et kui igapäevaselt spordiga tegelevad noored sõidavad selle ringi läbi tunni ajaga, siis meie aeg – pisut vähem kui kaks ja pool tundi – on okei.
Aga kas keegi on ära ka eksinud?
"Keegi ikka sõitis valesti, seda tuleb ette. Me anname endast parima, et kõik saaksid aru, kust sõitma peab," rääkis Kivistik ning lisas võrdlusena, et pingelises võistlusolukorras ei pruugi arusaamine enam väga terav olla. "Puhanud pea ja kehaga vaatad rada teistmoodi."
Niisiis oli meie võit juba see, et me ära ei eksinud.
Esimest korda rattamaratonile mineja valib teadmisega, et jalg ju maha ei puutu, neoonkollased tossud. Kodust kapist leiab pähe suusakiivri ja korraliku maastikuratta küsib sõbranna garaažist.
/nginx/o/2025/05/05/16823114t1h3456.jpg)
Sakala tiimist meenutas kõige rohkem ratturit Sigrid, kellel olid suisa rattapüksid. Nende olemasolust oleks poole distantsi peal lugu pidanud.
"Jalgrattaga olen sõitnud küll ja veel, aga ühtegi rattamaratoni ei ole kaasa teinud," kinnitas Sigrid.
Meie tiimi tubli Marge teatas enne starti, et tema oli viimased pikemad sõidud teinud paar aastat tagasi, ent kord aastas proovib ta ikka ratta selga istuda. Seekord siis 22,5 kilomeetrit Mulgi rattamaratoni pooldistantsil.
Meie võistlusplaan oli lihtne: jääme viimaseks, aga mitte nii viimaseks, et eespool sõitjad silmist kaoksid, juhuks kui peaksime kuskil metsas ära eksima. Päris nii hästi ei läinud.
Kõlas stardipauk, adrenaliin keris ja saime liikuma. Algus oli äge! Sõit kulges mööda linnatänavaid, rahvas elas kaasa. Ent mitte kauaks. Selleks, et Huntaugu mäest üles saada, tuli kõigepealt mäe alla jõuda. Ja see esimene suurem laskumine, kust lapsepõlves sai kelguga alla tuhisetud, ratta seljas niivõrd lõbus ei tundnud. Ratas käe kõrvale ja vaikselt tuli alla tatsuda. Proovisime, mis me proovisime, aga tervet Huntaugu nõlva ratta seljas ka võtta ei jõudnud. Jälle ratas käe kõrvale ja üles.
Seejärel mööda terviserada Obeliskile ja sealt omakorda enne Orika silda põige vanale raudteetammile – mõnus kulgemine. Kivistiku lubadus kena rattamatka kohta näis vett pidavat. Tõesti oli ilus: päike paistis, linnud laulsid, mets oli kenasti roheliseks värvunud ja ratas veeres hästi. Korduvalt ahhetasime, et nii mõnus on. Kuniks tuli porimülgas, mis enam nii mõnus ja roheline ei olnud. Kiiremad mõistagi justkui lendasid sealt üle, meie oma kulgemises oleks sinna mutta vajunud. Ja isegi kui oleks püsti jäänud, oleks pidanud oma kollase tossu mutta panema. Ei, sellega ei võinud riskida! Õnneks sai mudamülka kõrvalt, ratas käe kõrval, tihnikust läbi astuda.
Järgmine mällu talletunud obstaakel oli Siniallikul üks õige terav, mättaid täis laskumine. Pole õrna aimugi, mismoodi kiiremad sealt alla tuhisesid.
/nginx/o/2025/05/05/16823115t1h4b23.jpg)
Sinialliku kena loodusmatk seljataga, tõi rada meid metsast välja. Tagasi tsivilisatsioonis: ei ühtki mätast, kena lai kruusatee lõik. Tuju oli laes tänu teadmisele, et pool peaks olema tehtud ja jaksu veel on. Joogipunktis kostitati meid värske vee ja spordijoogiga ning suhkrut sai arbuusiampsust, banaanist või miks ka mitte kummikommidest.
Kui nüüd päris ausalt öelda, siis mul polnud aimugi, kus me olime. Ja sealt maalt läks põnevaks. Ma tõesti loodan, et me kellelegi ette ei jäänud. Vaatasime tihedalt selja taha, et kiirematele rada anda. Teisisõnu, me ei olnud arvestanud sellega, et maratonisõitjad meile järele jõuavad. Kuigi tagantjärele mõeldes oli naiivne arvata, et nad ei jõua.
Ehkki oleme kiirematel justkui jalus, jätkus neil mahti meid hoopis tänada ja innustada. "Aitäh!", "Läheb-läheb!", "Tublid olete!", "Tulen paremalt!", "Tulen vasakult!" kõlas väga kitsal rajal peaaegu iga kord, kui mõni kiiretest meile lähemale jõudis ja me ratta raja vabastamiseks soo poole keerasime. Ma arvan, et sinna meie poolmaratoni võit läkski. Mitte et esimesed juba selleks ajaks finišis poleks olnud. Siin on vist asjakohane öelda, et ajaliselt kaotasime võitjale rohkem kui poolteise tunniga. See annab aimu ka meie liikumise tempost. Samas tuju oli meil hea.
Paraku lõikas lõbusa kulgemise nagu saega läbi järgmine mudavann. Kui kiiremad ja julgemad tuiskasid sellest läbi nii, et muda lendas kahte lehte, siis neoonkollaste jooksutossudega sõitja võttis ratta käe kõrvale ja läks taas kord ringiga. Nii oli võimalik pääseda igast mudamülkast.
Kui kolmandik oli sõidetud, hakkas jaks jalgadest kaduma ja Orika juures kippus väsimus võimust võtma. Ent kui järgmine kaasvõitleja mööda tuhises ja hõikas, et oleme tublid, andis see jällegi väikese energialaengu edasi rühkida.
Olime jõudnud ringiga tagasi sinna, kus oli esimene maasikas – Huntaugu, kuid nüüd tuli sealt alla tuhiseda. Jalad olid tõesti väsinud. Üllatus ootas ees Ranna puiesteel, kust rada ei viinud otse Pikale tänava tõusule, vaid terviserajale Hariduse tänavale, mis jõuab riigigümnaasiumi juurde. Järjekordne üllatus: enne üles jõudmist tuli pööre paremale, lossimägedesse. Seal oli pea tuhatkond ratturit raja õige pehmeks sõitnud. Ja üllatused ei lõppenud: meid ootas suurim mudavann. Olgugi et kiiremad utsitasid meid muda mitte kartma, siis selleks, et mitte näoli kukkuda, oli targem ratast nõlvaga risti mülka kõrvalt veeretada. Taas pääses kuiva jalaga!
/nginx/o/2025/05/05/16823116t1h1214.jpg)
Kohe-kohe on tehtud ... Olgugi et oli juba väga raske, tuli võtta Pika tänava tõus. Aga see Pika tänava tõus ei saanud ega saanud otsa, samm oli üha raskem, sest mõistagi tuli minna, ratas käe kõrval.
Aga tehtud ta sai ja juba oli kõlaritest kuulda, et finiš on lähedal. Finišikoridoris kulgedes oli tuju laes ja Pika tänava tõus juba unustatud. Olgu aeg seal protokollis mis ta on – peamine, et tehtud! Ja kui mitte päris samal õhtul, vaid natuke hiljem veel mõelda ja hõisata, siis … läheks veel! Võib-olla.
Nagu ütles kaasvõitleja Sigrid pärast finišit, siis algus oli ju lõbus. "Oli palju metsa ja ilusat loodust. Aga kui linna tagasi jõudsime … Neid katsumusi ja mudaauke ei osanud oodata," möönis ta. Pika tänava tõusuga sai ikka selja märjaks.
Marge soovitas siinkirjutajal vahetult pärast sõitu emotsioone mitte küsida ja väljendas suurt heldimust, et kannatus otsa on saanud. Aga ükski kolmest rajal käinust ei öelnud kindlalt, et see jäi tema viimaseks rattavõistluseks.
Peakorraldaja Kristjan Kivistik tundis heameelt, et sõitma jõudsime, sest tänavune, 25. maraton tähistas korraldajatele osavõtuprotsendi mõttes kordaminekut. "Registreerus 1024 sõitjat ja kokku tuli pikale ja lühikesele sõidule 911 ratturit. Nii suurt osavõtuprotsenti pole kunagi olnud. Sõiduisu oli kõigil nii suur!" lausus Kivistik.