ELERIN TETSMANN ⟩ Parim kaitse kelmuse vastu on kõne lähedasele

Viljandi veebipolitseinik Elerin Tetsmann  Foto: Marko Saarm

"Mul tekkis korraks kõhklus, aga kuna olin üksi kodus, ei olnud kellegi käest küsida. Tagantjärele mõeldes – kui oleksin lihtsalt tütrele helistanud, poleks see raha kuskile kadunud."

Selliseid kahetsevaid mõtteid kuuleb veebipolitseinik sageli, sest just üksindus on see, mis paljudel juhtudel kelmidele ukse avab. Inimene ei pruugi kahelda mitte sellepärast, et ta ei oska kahelda, vaid sellepärast, et ei ole kellelegi helistada, kelleltki küsida.

Oleme harjunud igapäevaselt suhtlema lähedaste, töökaaslaste ja sõpradega sotsiaalmeedias, jagades pilte, muljeid ja uudiseid. Aga kui teemaks on raha, turvalisus või ootamatu olukord, kipume endasse tõmbuma. Tekib kõhklus "Äkki ma reageerin üle?" või "Ma ei hakka sellega kedagi tülitama". Just sellistel hetkedel on kõige olulisem, et tekiks harjumus rääkida: küsida lähedaselt, sõbralt, naabrilt, kas või kaupluse kassapidajalt, kui keegi teine pole parasjagu läheduses. Jagatud kahtlus võib päästa suurest kahjust.