PARASIIT TEATRIS ⟩ Luurekas lava taga

Väikelavastus "Parasiit" poogib end suure teatrimasina külge ja sisse, leides nii võimalusi, kuidas toimivas masinavärgis iseseisvalt eksisteerida ning omatahtsi toimetada. Fotol üks osatäitjaid Ivo Reinok. Foto: Annika Vihmann

Kadri Noormetsa lavastused on sageli püüdnud tavalist teatrietenduse formaati kuidagi pahupidi käänata, nii ka seekord, kui aktsioon toimub mõne etenduse ajal teatrimaja lavatagustes. See idee mängiti esimest korda läbi juba aasta tagasi Kanuti Gildi Saalis ühekordse showing’una "Parasiit".

Tollal küll oli asi ses mõttes käänulisem, et päris peremeesorganismina toimivat teist etendust polnud, kuid osalejad jagati kaheks rühmaks, kes käisid teatrimaja mööda eri radu, kuulasid teineteist pealt, piilusid teineteist, avastasid teise rühma jäetud jälgi.

Mäletan, et mõjus tavateatritaju üsna nihestavalt, kui ühel hetkel oli võimalik kulisside vahelt jälgida, kuidas teine rühm saalis istudes mingit filmi vaatab, ja järgmisel hetkel tuli minna selle rühma ette kummardama. Tookord oldi aktsioonijärgses arutelus üsna kahtlevad, kas mõni teater oma etenduste ajal midagi sarnast lubaks teha, seda toredam on, et esimene julge oli Ugala, kus Kadri Noormets on lapsena ilmselt üsna palju ringi liikunud.