Šveitslane ehitab Võhmasse kanajalgadel nõiamaja

Kerkivas ehitises saavad Peter Wüthrichi sõnutsi kokku vene multikatest tuttav nõiamaja motiiv ning Šveitsi legend kõndivatest hoonetest. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Kui šveitslasest küünlavabrikant Peter Wüth­richi hakkas kanadele lindlat kavandama, tuli ehitusmeistril idee anda sellele vene muinasjutust tuntud nõiamaja välimus.

Peter Wüthrich sattus mõttest vaimustusse, sest kõndiva maja motiiv on ka ühes Šveitsi legendis. Nüüd ehitabki meister Kurmo Piirsalu onni raudtaladele, mis hiljem kana- või pardijalgadeks dekoreeritakse.

Aknad hakkavad välja nägema nagu kanapead ja sulelised kõnnivad majja treppi mööda. Uudistajatele ehitatakse väike platvorm, millelt saab hoones toimuvat jälgida.

Kõik algas küülikutest

Küünlavabriku õuel ja Wüthrichite eluruumides askeldab kõikvõimalikke loomi ja linde, alustades kilpkonnast ning lõpetades merisigadega. Neid käiakse uudistamas lähedalt ja kaugelt.

Esimesed loomad jõudsid Wüthrichite koju kaheksa aastat tagasi, kui Võhmas peeti linnapäevi.

«Seal müüdi küülikuid ning meie lapsed sattusid neist vaimustusse. Viimaks ostsimegi kaks jänkut. Müüja kinnitas, et need on emased ja andis tõestuseks paberidki kaasa. Vaatasime küll, et imelikult käituvad, aga talunik ütles, et nii vahel juhtub. Ent varsti juhtus meie kodus, et ühel neist tulid pojad ja jäneseid oli ühtäkki hoopis kümme,» jutustas šveitslane naerdes.

Järgmisel aastal nägid Wüth­richite lapsed Suure-Jaani järve ääres parte ja tahtsid teha järveni saiaraia, mida mööda saaks linnud autosse meelitada. Isa selgitas poistele, et nii ei tohi. Kolm parti soetati hoopis Ülenurme laadalt.

Peagi siginesid majapidamisse kanad, merisead, kalkunitest abielupaar Gorki ja Conso ning oravate Ameerika sugulased deegud, kes uuristavad endale talveks maapinda urud. Muuseas, kaheksa deegut on tõepoolest kõik emased.

Fööniks tõusis tuhast

«Naine Elke üritab jänestele kiiresti nimed panna, öeldes, et siis ei tohi neid ära süüa,» kõneles Peter Wüthrich. «Aga mulle meeldib jänesepraad väga ja vahel õnnestub seda maitsta ka — isajäneseid jääb ju ikka üle.»

Suure isajänese nimi on Bill ja tema kaasat kutsutakse Hillaryks. Mõistagi on Billil sõbrannasid veelgi, näiteks Bandiita, kes noorena aina põgenes ja endale uusi auke uuristas.

Segaverelised koerad on Donna ja Lola. Kolm kassipoega päästeti põlevast majast, milles hukkus perenaine ning kassiema jäi kadunuks. Neid poegi toitsid Wüthrichid lutipudelist. Nüüdseks on kiisud suured, kõige kapriissemat kutsutakse Jacqueline Kennedy järgi Jack­iks, halli ninaga isendit Naseks, mis tähendab eesti keeles nina, ning tuhkjat Fööniksiks. «Fööniksil oli karv veidi tuld saanud ja kõrbelõhna tuli temast veel mitu kuud hiljem,» lausus peremees selgituseks.

Šveitsi legend
Ühes Alpi orus elas kaks peret. Üks sai väga rikkaks, suuresti teise pere arvelt. Mida rohkem pere rikkust kogus, seda kurjemaks pereisa muutus. Šveitsis minnakse suviti koos piimakarjaga mägedesse, valmistatakse seal juustu ning nauditakse lahedat õhku. Sügisel naastakse orgu, et karm talv üle elada.
Ühel aastal soovis rikas mees vaese pere hukutada ja ostis nende orus oleva majapidamise. Nii ei saanud vaene pere sügisel orgu naasta. Inimestel ja loomadel hakkas toit lõppema, tuli külm ja lumi ning nad näisid olevat hukule määratud. Ent orgu jäänud puupostidel hoonetel, kuhu oli kogutud toidumoon, hakkas vaesest perest kahju, majapidamine kõndis kogu kraamiga üles mäe otsa ning vaene pere elas talve õnnelikult üle.