13.—17. juunini peetakse Tamperes Soome-Eesti III tantsupidu. Viljandi maakonnast kandideerisid sinna kaks lastekollektiivi, üks noorte C-segarühm ja neli naisrühma. Kunstiline toimkond hindas rühmade tööjärge ning jäi ettevalmistusega rahule. Väga kõrge hinnangu sai noorterühm RU-LE-ME.
Viljandi linnast esindavad maakonda peol naisrühm Viljandi, maagümnaasiumi lasterühmad Gea ja Jane ning huvikooli noorte segarühm RU-LE-ME. Maakonnast lähevad peole naisrühmad: Abja Vallatud ning Paistu Lust ja Kuremari.
Eesti korraldajate arvates jääb niisugune ühispidu ilmselt viimaseks. Siinsete rühmade osavõtt eeldab tantsijate omafinantseerimist ja selle raskuse ületamiseks oleks vaja riigilt rohkem abi. Tantsurahvas näikse seisvat vastakuti kurja võõrasema peegliga, mis teatab, et peost tuleb rahapuuduse tõttu eemale jääda. Kas uskuda peeglikese pahatahtlikku ennustust või loota, et muinasjutud lõpevad hästi: kusagil on võlurid ja printsid, kes aitavad meie sõpruspidudel jätkuda?
Peod rikastavad tantsurahva sisemaailma, nende sisu on ilus kanda ja teistele edasi anda. Rahvakultuuri esindavad tantsijad tegutsevad millegi väärtusliku allesjäämise nimel ning loodavad oma tegevusele tunnustust ja toetust. Paraku esitab nii mõnigi ametnik küsimuse, kellele seda vaja on ja mis sellest kasu tõuseb.
Me ei taha ennast nimetada põhjarahvaks, aga ei ole ometi ka lõunarahvas. Soomlased peavad end põhjamaalasteks. Võib-olla peaksime oma 1,3 miljoni elanikuga moodustama põhja ja lõuna vahel silla.
Rahvakultuur on üks vahend, millega saab tõestada, kas oleme ühtsed või jääme eraldi: üks ühele ja teine teisele poole lahte. Ajaloo käigus on meid ikka teineteisele vaja läinud ja praegugi tuleb paljude perede leib just Soome pinnalt.