:format(webp)/nginx/o/2023/08/16/15526209t1h667f.jpg)
/nginx/o/2025/04/22/16792210t1h0f8f.jpg)
Möödunud nädalalõpp tõi suvise ilma. On imetlusväärne, kuidas päike meid justkui uuesti ellu äratab. Nagu keegi oleks nupust vajutanud ja äkitselt hakkavad inimesed rohkem naeratama, jutud muutuvad pikemaks ja samm kergemaks.
Meil on neli aastaaega – see on meie õnn ja iseärasus, aga ometi, alles siis, kui suvi uksest sisse astub, ärkab kogu linn justkui päriselt üles.
Inimesed tulevad tänavale, kohvikuterrassidel on istekohad hõivatud, kõigil on rohkem aega. Inimesed justkui leiavad endast jälle üles selle osa, mis on talveunest vaikselt virgunud.
Kuidas aga teha nii, et oleksime ärksad ka päikeseta? Eks see kõik ole ju meie endi kätes. Suhtumise küsimus. Aga miks me siis ei häälesta end nii?
Keskmise eestlase loomuses ongi vist hallil ajal teki alla peitu pugeda ja pead mitte välja pista. Ja kui ongi käputäis neid, kes ka hallil ajal toa energia ja positiivsusega täidavad, märkavad kaasmaalased seda kindlasti. Rohkem päikest!