Mida teha suurel pühal, kui sipelgaski ei liigu? Vanarahvas teadis

Kui suurel reedel vanarahva nõu kuulda võtta, võib loota, et lambatalled kasvavad suvi otsa kenasti. Foto: Marianne Loorents (Virumaa Teataja)

Reede on paljude rahvaste uskumuse järgi olnud õnnetu päev, mil ei tasu ühtki suurt tööd võid teekonda ette võtta, küll aga sobib siis loitsida ja nõiduda. Suur reede arvati andvat nõiatempudele veelgi suurema tähtsuse ja mõju ning teiste talituste seas on üles tähendatud selliseid, mida ehk tänapäevalgi sobib pruukida, näiteks huntide karjast eemal hoidmiseks.

Nagu kirjutab rahvakalendri veebiväljaanne, on suur reede kirikupühana eriti suure tähtsusega, selle pühitsemata jätmine oli patt, kuid rahvatraditsioonis andis kirikureeglite sihilik rikkumine või eiramine taigadele erilise jõu. Sellised kirikuvastased teod olid näiteks rahaõnne loitsimine kirikuteenistuse ajal, salaja äratoodud armulaualeiva kasutamine püsiva jahiõnne saamiseks või põldude kaitseks ning keelatud tööde ja talituste tegemine.

Karja kaitsmiseks on Viljandi kihelkonnast 1895. aastal kirja pandud selline uskumus. "Vanarahvas tegid, kui enne hunta palju oli ja lammit palju ära murdsid, et siis nemad võtsid suure reedi homiku vara talleksed ja lammad kordamööda lautas kinni ja tõid taga laudauksest välja ja ütlesid isi: "Hunt, seh minu utt." See tähendavat seda, et siis suvel hundid neid lambaid ei ole murdnud."

Toris tõmmati lambalauda ukse peale suure reede öösel hõberahaga kolm risti, siis ei pääsenud hundid neid kimbutama. Suure-Jaani kihelkonnast on aga 1889. aastal üles kirjutatud, et kui suure neljapäeva ja reede öösel tüdrukud väljas magavad, siis hunt sööb suvel palju loomi ära.

Omaette maagilised toimingud olid võõra õnne ja tulu endalesaamiseks. Salaja võõra lehma lüpsmisest ja muudest sellistest toimingutest loodeti oma karjale piimaõnne, eriti Võru- ja Setumaal, võõralt lambalt niidetud vill pidi andma kalapüügivõrkudele või rõivastele erilisi omadusi. Soomlastel on lehmakarvad ja lambavill nõidumisvahenditena suurel neljapäeval ja suurel reedel veelgi populaarsemad.

Keeld perest mingit eset, toiduainet või muud kellelegi võõrale välja anda, laenata või muul moel kontakti võimaldada kehtis nagu paljudel teistel kalendritähtpäevadel. Külaskäigukeeld, õieti teise peresse mineku keeld lähtubki kartusest, et külalislahkust võidaks nõidumisele soodsal päeval kurjasti kasutada.

Teiste kevade saabumist märkivate tähtpäevade kõrval on suure reede traditsioonides koha leidnud põllutööriistade korrastamine ja parandamine, kalapüügivahendite seadmine ja puunõude pesemine. Nagu kogu suurel nädalal, kehtib muistsest surnutekultusest lähtuv vaikusenõue, ent suurel reedel on see ka kirikukombestikus seda olulisem. Kurikaga pesupesemise, uhmris terade tampimise, puudelõhkumise ja sepatöö tööde keeld oli levinud Lõuna-Eestis ja mõnevõrra ka Läänemaal. Hallistes on öeldud, et kui suurel neljapäeval ja reedel kolistad, siis pidi suvel kangesti müristama.

Kodu korrashoiu osas on sagedamini mainitud põrandapühkimist ning elamukahjurite tõrjet, kuid Tartu- ja Viljandimaal on pühkimine olnud kirpude siginemist soodustava toiminguna keelatud nagu suurel neljapäevalgi. Torist on üles tähendatud, et suure reede hommikul tehtud luudi, sest need luuad pühkivat siis kõik lutikad ja kirbud välja.

Suure reede toidulaual olid oad, herned, kruubid, tangud, kanepitoidud ja kaerakiisel. Abjas keedeti otri ja tambiti uhmris neil kestad ära, pärast keedeti kanepipiimaga pudruks. Seda toitu söödi reedel ja laupäeval. Hallistes on usutud, et kui sel päeval liha süüa, siis ei näe suvel usse.

Viljandi kihelkonnast on 1931. aastal aga üles kirjutatud, et suurel reedel paastuti, ei söödud muud kui keedetud ube tangudega, neid nimetati "suurmad". "Uhmris tambiti otri kirvevarrega, kuni kesi ära läks, siis pesti nad veega. Keed tulid pääle, nad võeti ära ja suurmad jäid järele."