TRIIN LOIDE ⟩ Võõraste väikeste meeste suured egod

Triin Loide, Sakala arvamustoimetaja Foto: Elmo Riig/Sakala

Kolleeg Marko Suurmägi võttis eelmisel nädalal sellessamas "Vaba mõtte" rubriigis kenasti kokku põhjuse, miks ükski veidi noorem inimene ei panusta sellele, et hakkab tulevikus kelleltki pensioni saama. Pensioniikka jõuab üha rohkem inimesi, töökäsi ja maksumaksjaid kasvab peale üha vähem. Olemuselt on pensionisüsteem heatahtlik ning õilsatel eesmärkidel loodud Ponzi skeem, mis kukub täpselt sel hetkel kokku, kui sealt välja võtta soovijaid on rohkem kui sisse maksjaid.

"Kukub kokku" öelda on mõistagi pisut liiast ning tegelikult ei välista ma üldse, et mingisugune rida mu pangakontole tulevikus ilmub. Tahaks suurejooneliselt lisada, et kauges tulevikus, aga pensionärid, elutargad inimesed, on mulle süngelt kõmistanud, et oodaku ma vaid – need kolmkümmend aastat mööduvad kui üks silmapilk. Mida ma seal real oleva eest osta või endale võimaldada saan, on täiesti eraldi küsimus. Võimalik, et see pension katab ühe nädala söögiarve. Võimalik, et sedagi mitte.

​Ega riiklik pension saagi midagi suurt ja rikkalikku olla, aga hoolimata indekseerimistest kõigub see nüüdki kriitilise piiri lähedal. Kui pensionäril pole kõrval abikaasat, kellega kulusid jagada, isiklikku kinnisvara, sääste või lahkeid lapsi ja lapselapsi, kes aitavad hakkama saada, on juba praegu keeruline. Püüdke näiteks keskmise pensioni eest kokku panna eelarvet, mis näeks ette ühe- või kahetoalise korterikese üüri, kõige eluks tarviliku eest arvete maksmise ning toidu- ja ravimiraha.