/nginx/o/2024/03/22/15960500t1h1cc5.jpg)
/nginx/o/2025/04/05/16756717t1h80ff.jpg)
Riigikogu liige Ando Kiviberg osales märtsi alguses riigikogu Tiibeti toetusrühma visiidil Tema Pühaduse 14. dalai-laama ja Tiibeti eksiilvalitsuse juurde ning võttis osa Tiibeti rahvusliku ülestõusu 66. aastapäeva pidustustest Indias Dharamsalas. Tema kinnitusel on praegu eriti oluline, et väikesed või väärkoheldud rahvad oleksid üksmeelsed.
Hiina okupeeris Tiibeti 1959. aastal ning see on ka tiibetlaste ülestõusu aasta. Tapeti umbes 1,2 miljonit tiibetlast ning umbes 100 000 tiibetlast põgenes eesotsas dalai-laamaga Indiasse, kus nad said Himaalaja jalamil Dharamsala linnas varjupaiga. Ülestõusu meenutatakse seal igal aastal.
Visiidi korraldas riigikogu Tiibeti toetusrühm ning Eesti oli ainus riik, kes saatis Indiasse suure delegatsiooni. Esindatud oli veel Slovakkia, kust oli tulnud ekspresident Andrej Kiska koos oma delegatsiooniga.
Eesti delegatsiooni kuulusid veel riigikogulased Juku-Kalle Raid, Karmen Joller, Hanah Lahe ja Jaak Valge, Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku preester Sakarias Jaan Leppik ning Põlvamaal elav Tiibeti toetusrühma koordinaator Roy Strider. Kaasa läks ka setode ülemsootska Urmo Uiboleht.
Ando Kiviberg, käisite märtsi alguses kolleegidega Indias Kangra orus Dharamsalas. Kas see oli selline kena väike kevadine puhkus maksumaksja raha eest?
Päris terav algus, aitäh!
Kõigepealt alustame aga sellest, et meie peame väikerahvana olema iseäranis tähelepanelikud kõige selle suhtes, mis puudutab rahvusvahelist õigust ja reeglipärast maailmakorda. Dalai-laama on rahvusvaheliselt tuntud isikuna ülimärgiline tegelane. Tema õpetus, hoiakud ja rahusõnum on väga siirad, väga veenvad ning kõnetavad inimesi üle kogu maailma. Praegu, kui maailm on keerulises julgeolekuolukorras, on väga tähtis, et kõik jõud, kes seisavad õigluse, väärikuse ja vastastikuse austuse eest, oleksid ühe mütsi all.
On metsikult tähtis, et meie, eestlased, juhiksime väikerahvana kogu maailma rahvaste ja valitsejate tähelepanu sellele, mida üks suur koloniaalvõim teeb jõuga ühele väikerahvale. Et mitte lasta julmusel ja vägivallal muutuda normaalsuseks. Vägivalda kasutades võimu kehtestamisel ei tohi olla maailmas kohta.
Mis üritus see selline oli?
Tiibet oli iseseisev riik, nii nagu Eesti Vabariik. Nemad saavutasid oma iseseisvuse viimati 1913. aastal. Enne seda oli Tiibet kuningriik, seal olid kuningad ja dalai-laamad. Meil on ju järjekorras praegu 14. dalai-laama, kes on olnud nii religioosne juht kui ka poliitiline liider ning kes on sündinud või siis õieti reinkarneerunud.
Tahtsingi just sekkuda, et tegelikult on ju ainult üks dalai-laama olnud.
Jah, kõige õigem vist oleks öelda, et praegu on selle dalai-laama neljateistkümnes elu. Aga 1913. aastal sõlmisid toonane Hiina, britid ja Tiibet rahvusvahelise lepingu, mis nägi ette Tiibeti iseseisvuse. Tiibet püsis iseseisvana tegelikult kogu esimese ja teise maailmasõja aja, kuni 1951. aastal Puna-Hiina oma vägedega sisse tungis.
Tiibet
Tiibet on Sise-Aasia piirkond, tiibetlaste kodumaa. Umbes poole Tiibetist hõlmab Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomne piirkond, mille pealinn on Lhasa.
Aastail 1913–1951 oli Tiibet iseseisev riik. Selle Hiina poolt annekteeritud riigi õigusliku järjepidevuse esindajaks peab end Tiibeti eksiilvalitsus, mida ei ole ametlikult tunnustanud ükski riik.
Tiibeti ulatus läänest itta on 2400 ja põhjast lõunasse 1000 kilomeetrit. Keskmine kõrgus on 4000 meetrit üle merepinna. Kolmandik Tiibetist on asustamata, viiendikku asustavad nomaadid. Peamine põllumajanduspiirkond on 1600 kilomeetri pikkune org, mis ulatub Ülem-Induse orust läänes kuni Ülem-Brahmaputra oruni idas.
Tiibetis on suured boksiidi, kroomi, vase, kulla, raua, hõbeda ja liitiumi varud. Liitiumi arvatakse Tiibetis olevat pool maailma koguvarudest. Hiina Rahvavabariigi maavarudest asub Tiibetis 40 protsenti. Potentsiaalse hüdroenergia poolest on Tiibet maailmas kindlalt esikohal. Viimasel ajal on hakatud avastama ka naftat.
Allikas: Vikipeedia
Kultuurihuvilised lugejad, kes on näinud filmi "Seitse aastat Tiibetis" Brad Pittiga peaosas, teavad, et seal neid sündmusi puudutatakse. Mis siis juhtus, oli see, et esmalt jäi Tiibetile autonoomia, kuid kommunistlik Hiina hakkas järjest kruvisid kinni keerama, vahistades ja kontrolli alla võttes poliitilisi liidreid ja vaimueliiti. 1959. aastal tõusis Tiibeti rahvas üles, hakates võitlema Hiina vallutajate vastu.
Hiina saatis sinna oma regulaarväed tankide, kahurite ja muu relvastusega. Tiibeti vägi oli parimal juhul relvastatud ka tolles ajas üsnagi vanaaegsete käsitulirelvadega ning jäi Hiina omale alla. 1959. aasta kevade ülestõus suruti päris veriselt maha. Mõnede andmete kohaselt kaotas ülestõusus elu umbes 1,2 miljonit tiibetlast.
Pärast neid sündmusi oli toona väga noor dalai-laama – ta on sündinud 1935. aastal – sunnitud pagema tükkis oma kaaskonna ja Tiibeti eliidiga. India võttis selle pagulaste kogukonna vastu ning eraldas neile maa Põhja-Indias Dharamsala piirkonnas, kus nad said ennast sisse seada. Seal asutasidki nad oma eksiilparlamendi ja -valitsuse.
Dalai-laama rajas sinna oma residentsi ja templi. Tiibetlaste rahvusliku eripära tugisammas ongi Tiibeti budism. Dalai-laama kehastab nende jaoks kõike, mis vaimses tähenduses võiks olla oluline. Hiina püüab teha kõik, et dalai-laama reputatsiooni kahjustada ja teda maailmas ebaoluliseks muuta. Paljude riikide valitsused ei võta dalai-laamat ametlikult vastu, sest kardavad tüli Hiinaga. Mõned liidrid küll kohtuvad, kuid poolsalaja, et vältida avalikku konfliktiolukorda suure kommunistliku riigiga.
Kummal pool seda joont Eesti on? Dalai-laama ju aastaid tagasi tegi visiidi Eestisse.
Ma olin selle visiidi korraldusmeeskonna liige, õigemini olin selle korraldustoimkonna juhi Sven Grünbergi parem käsi. See oli aastal 2011 ning dalai-laamaga kohtusid president Toomas Hendrik Ilves ja kaitseminister Mart Laar, kes vist tol hetkel oli peaministri ülesannetes Andrus Ansipi välislähetuse tõttu. Tõsi, president kohtus küll mitte oma residentsis, vaid Toompeal, kui ma õigesti mäletan. Nii et sisuliselt kohtusid president ja justkui ka peaminister, aga president toona kohtudes – ma mäletan seda selgesti – rõhutas üle, et Eesti toetab ühe Hiina poliitikat ja nõnda edasi. Nii et Eesti puhul on poliitilise juhtkonna vastus sellele küsimusele ilmselt nii ja naa.
Aga seda enam oli see, et me tänavu pidustustele läksime, tiibetlastele märgiliselt ülioluline. Sellel aktusel või rahvakoosolekul, kuhu aukülalisi paluti, oli väga palju ajakirjanikke. Minu silm luges seal kokku seitse-kaheksa kaamerat. Ja nendest ilmusid loomulikult uudised.
Peale meie oli seal ainult Slovakkia endine president Andrej Kiska, kes on dalai-laama õpetuse ja isiksuse suur austaja, kellele dalai-laama filosoofia ja elukäsitlus on olnud ülioluline tema eluvalikutes, nagu ta ise seal rääkis. See oli kõik.
Tundub nagu nukker sünnipäevapidu, kuhu kutsud palju külalisi ja siis tuleb ainult paar tükki.
Dalai-laama saab juuli alguses 90-aastaseks ja tema sünnipäeva puhul tulevad tõenäoliselt päris suured pidustused. Ma olen päris kindel, et nii mõnedki maailma endised liidrid ja võib-olla isegi mõned praegused söandavad sinna kohale sõita.
Aga ülestõusu aastapäevale siis ei juleta?
Ei, pigem mitte. Aga selle visiidi jooksul käisime päris palju ka riiklike institutsioonidega kohtumas. Sest nagu ma ütlesin, tegemist on Tiibeti eksiilvalitsusega, millel on oma ministeeriumid, nii nagu igal riigil olema peavad. Kohtusime parlamendi esimehe ja aseesimehe ning presidendiga ja käisime meie mõistes tervishoiu-, haridus- ja kultuuriministeeriumis. Kohtusime ka nende poliitikauuringute instituudi teadlastega. See pilt, mille saime okupeeritud Tiibeti seisust, oli päris karm, aga üsna värvikas.
/nginx/o/2025/04/05/16756718t1hf2a0.jpg)
Kas miski sellest pildist trükimusta ka kannatab?
Pean nüüd kirjeldama, kuidas punane Hiina on Tiibeti maa ja tiibetlastega kogu selle 66 aasta jooksul käitunud. Hiinlaste jaoks on Tiibet ressurss, eelkõige maavarade näol, aga näiteks ka veevarude näol. Ja neid maavarasid on. Nagu on kombeks öelda, leidub seal peaaegu kogu perioodilisustabeli ulatuses mineraale. Hiinlased kaevandavad Tiibetis usinasti maavarasid ja loodushoiust nad mõistagi ei hooli, nii et saastatuse tase kasvab väga kiiresti.
Kõik Aasia tähtsamad jõed, olgu see Ganges, Jangtse või mõni muu, saavad alguse Tiibeti mägismaalt. Mis tähendab omakorda seda, et kogu Aasia magevesi pärineb Tiibetist. Hiinlased ehitavad nendele jõgedele, mis algavad Tiibetist, tamme põhjendusel, et Hiina vajab hüdroenergiat, kuid need ehitatakse alati oluliselt suuremad, kui on vajalik. Vett paisutatakse oluliselt rohkem, kui on vaja, ja selle eesmärk lisaks elektrienergia saamisele on kontrollida oma naabrite mageveega varustatust. Kui hiinlastele miski ei meeldi, siis nad lihtsalt sulgevad tammi ja ongi kõik. "Vabandage, järgmised paar kuud katsuge kuidagi ise hakkama saada. Kui te niimoodi käitusite meiega, nagu te praegu käitusite, siis arvestage, et meil on nüüd natuke aega tammid "remondis"."
See kõlab üsna düstoopiliselt, kui aus olla.
Absoluutselt. Mis nende tammide ehitamisse puutub, siis see on päris karm teema, mis otseselt puudutab inimeste saatust. Inimesed kipuvad maailmas elama veekogude, eriti jõgede ääres, sest jõgi toidab ja selle kaudu saab logistikat korraldada. Kaupade vedamise pärast asubki palju asulaid jõgede ääres. Kujuta nüüd ette, kui hakkad jõge paisutama. Mis siis juhtub? Need asulad, mis on tammist ülesvoolu, jäävad vee alla. Hiinlased küüditavad tiibetlasi, asustavad neid ümber.
Hävitavad kultuuriväärtusi …
Muidugi, see on hea põhjendus: "See on meie kõigi üldiseks hüvanguks! Aga teie küla või linnakese me pühime maa pealt ära."
Iga tiibetlaste asula keskuseks on budistlik tempel, nende vaimne, kultuuriline ja kogukonnakeskus. Igas külas, igas linnas on selline tempel, mis seob selle kogukonna üheks. Seal saadakse kokku, seal on mungad, kes on ka haritlased.
Ja nüüd kujutame ette: see tempel suletakse ja lõhutakse maha. Kogu küla või linna rahvast ei võeta üheskoos punti ega viida mõnda teise kohta, ei, nad jagatakse gruppidesse ja paisatakse siis mööda tervet Tiibetit või lausa Hiinat laiali eri paikadesse. Ehk siis külakogukonnad ja linnad lõhutakse. See tähendab, et senised tööalased, kaubanduslikud, ärilised ja sotsiaalsed suhted enam ei toimi. Väga tõhus meetod, kuidas üks rahvas täielikult tasalülitada.
Aga kuidas tiibetlastest hiinlasi tehakse? See käib niimoodi, et kui Tiibeti laps saab seitsmeaastaseks, siis on tal kohustus minna ära internaatkooli, kus on hiinakeelne ehk siis mandariinikeelne õpe ja kus ka omavahel ei tohi enam tiibeti keeles rääkida. Niimoodi haridussüsteemi kaudu kasvatatakse tiibetlasi ümber. Loomulikult on seal all ideoloogia ja ajupesu.
Kuidas need Tiibeti autonoomses piirkonnas elavad tiibetlased kõik selle vastu on võtnud?
Hiinlased, muide, ei kutsu Tiibetit Tiibetiks, selle kohta neil on oma nimi ja nad ei luba isegi seda sõna nimetada. Tiibetlased on nende vaates lihtsalt üks Hiina rahvus, kes on natukene eksinud ja tuleb õigele teele tagasi juhatada kasvatuse abil.
Aga kuidas tiibetlased sellesse suhtuvad ...? Ma usun, et inimestele, kes rahvusvahelisi uudiseid jälgivad, on silma hakanud, kuidas Tiibeti mungad või tiibetlased ennast linnaväljakutel protestiks põlema panevad. Neid märtreid, kes seda läbi ajaloo on teinud, on minu teada üle saja, kui mitte rohkem. On püütud ka proteste korraldada, kuid Hiina sekkub kohe ja täie jõuga, surudes protestid kiiresti ja väga veriselt maha.
Ma toon kohe ühe näite. Kohtasime visiidi käigus üht endist poliitvangi, üht põgenikku, kes oli paar aastat tagasi sinna Tiibetist põgenenud. Temaga oli selline lugu, et kui ta oli 15-aastane tüdruk, otsustas ta koos oma õega protestida. Loomulikult olid nad oma vanemate ja tuttavate kaudu kursis, mida Hiina oli Tiibetiga teinud. Nad olid sellest nii löödud, et otsustasid minna oma küla tänavale protestima. Nad hankisid endale dalai-laama portreed, suured, umbes poole inimkeha suurused või natuke väiksemad.
Mis eeldatavasti on Hiinas täiesti keelatud.
Täiesti. Nad võtsid portreed kätte ja kõndisid mööda küla kesktänavat ja hõikusid, et Hiina peab Tiibeti vabaks laskma ja muud sellist. Selline kahe tüdruku manifestatsioon kestis maksimaalselt 10 minutit, enne kui kohale jõudis Hiina politsei, kes viis need tüdrukud kongi. Tüdrukud, 15-aastased tüdrukud said selle eest kolm aastat vangistust pluss veel asumisele saatmise, kus neid püüti ümber kasvatada. Ühel hetkel õnnestus neil põgeneda ja nad jõudsid mööda põgenike salateid Dharamsalasse.
See on lihtsalt üks näide, kuidas Hiina käitub, mida tiibetlased ise püüavad teha ja mis juhtub, kui nad midagi teevad.
/nginx/o/2025/04/05/16756720t1h0c5d.jpg)
Teine näide: kui sa praeguses Hiina kontrolli all olevas okupeeritud Tiibetis püüad kuidagi avalikult dalai-laama nime kasutada või veel hullem tema portreed näidata, siis mis juhtub?
Üks lugu oli, ei mäleta täpselt, millal, aga igatahes ei olnud ma veel Viljandi linnapea. Pärimusmuusika aidas korraldasin festivali ja paar nädalat enne festivali tuli uudis, kuidas mungad Tiibeti templis tähistasid dalai-laama sünnipäeva. Hiina saatis kohale tugevdatud politseijõud ja peksis mungad läbi, nii mõnigi suri selle käigus. Juhtum jõudis ka välismeediasse. Umbes nädal hiljem pöördus minu poole Eesti Kontserdi esindaja: "Kuule, mul on siin Hiina kultuuriministeeriumist külalised. Me tahaksime festivalile tulla. Kas sa saaksid pääsmed teha?" Ma ütlesin: "Minu jaoks oled lugupeetud inimene, oled alati oodatud ja meil on olnud pikaajaline koostöö, aga palun soeta need piletid ise, kui te tahate tulla." See kiri on mul kuskil alles isegi.
Ma arvan, et nii mõnigi natukenegi eakam lugeja loeb seda kõike siin ja tal on hästi palju tuttavat.
Tiibetil on Eesti ja Balti rahvastega minu meelest palju paralleele. Sellepärast meil võib-olla ongi kergem tiibetlasi mõista ja nende lugu vahendada siin vabas maailmas. Rääkida, mis nendega tehakse. Muide, tiibetlased on oma mõtteviisi poolest eestlastega tohutult sarnased. Nad on maru praktilised, töökad ja asjalikud. Lisaks väga haritud! Nende haridussüsteem on väga korralik.
Üks näide. Tiibeti eksiilvalitsus, nagu ma enne ütlesin, tegeleb kõikide asjadega, kaasa arvatud haridusküsimustega. Neil on oma haridussüsteem ja üks osa sellest on internaatkoolid, kuhu vanemad saavad, kui nad tahavad, oma lapsi saata. Sealt saab väga, väga hea hariduse ja paljud tahavadki saata oma lapsi sinna lasteaiast alates kuni gümnaasiumi lõpuni välja.
Selle koolivõrgu eesmärk ongi kasvatada tiibetlastest haritlasi erinevatel elualadel. Kui sa oled selle kooli läbinud, on ülisuured võimalused pääseda maailma headesse ülikoolidesse. Ehk siis, mida praegu Tiibeti eksiilvalitsus saab teha, on oma haridussüsteemi abil hoida tiibetlaste vaimsust alal. See kasvatab peale järjest uusi haritud põlvkondi, kes Tiibeti identiteeti, kultuurilist eripära ja eluhoiakut edasi kannavad.
Ka see on meile väga tuttav. Eestlase ja Eesti alus on eesti keel ja eestikeelne kooliharidus, mida me suutnud säilitada tsaarivõimust ja Nõukogude Liidust hoolimata.
Täpselt nii. Ja ütleks nii, et haridus on nagu teine religioon seal. Hämmastav oli see, et igal pool, kuhu me sattusime, me ka pikalt rääkima jäime, sest tiibetlaste seas on valdav väga hea inglise keele oskus, neile on see teine keel. Ja see nende arukus … Ma pean ütlema, et Tiibeti budism on pigem tarkuse õpetus kui religioon.
Üks meie sarnasus on ehk see, et me oleme väike rahvas. Tiibetlasi on ju üsna vähe.
Oluliselt rohkem kui meid.
Aga Tiibetis, mis nüüd Hiina arvates ei ole Tiibet, elab neid umbes 3 miljonit. Ma sain küll väga vastukäivat infot selle kohta, tuleb tunnistada.
Aga miks see nii on? Praegu ju keegi seal mingeid rahvaloendusi ei tee ja Hiina ametlikud andmed püüavad näidata tiibetlaste arvu väiksemana, kui see tegelikult on. Mina toetun neile arvudele, mida Tiibeti eksiilvalitsus esitab umbkaudsete arvestuste kohaselt. Valitsus pakub kokku 6 kuni 7 miljonit tiibetlast, lisaks põgenikud.
See on siis oluliselt rohkem kui umbes kaks korda Eesti rahvaarv, aga nende maa-ala on ikkagi 27 korda suurem kui Eesti. 1,2 miljonit ruutkilomeetrit. Ja ma saan aru, et see on kõik maavarasid täis. Eestlastel selles mõttes natukene isegi veab: see, et meil ei ole maavarasid, teeb meid vähetähtsateks.
Tegelikult meil üht-teist on, meenutame seda fosforiidisõja aega, eks ole. Tookord avanes meil ajaaken õigel ajal. Kui need fosforiidivarud oleks otsustatud kasutusele võtta näiteks kümmekond aastat varem, siis tõenäoliselt oleksid avatud kaevandused koos mürgise suitseva diktüoneemakildaga veel praegugi seal Toolse kandis. Meil lihtsalt tohutult vedas, et see sattus glasnosti aega. Võim oli juba nõrgem ja tõmbas nii-öelda kõhu sisse, et ei hakka rahvast jõuga üle sõitma.
Piiririik suures impeeriumis, koloonia.
Kõik needsamad paralleelid. Sellepärast ongi meil väikese rahvana tiibetlasi väga palju lihtsam mõista ja nende olukorda muule maailmale vahendada. Vähim, mida saame teha, on muuta hiinlaste koloniaalkäitumine seal võimalikult ebamugavaks.
/nginx/o/2025/04/05/16756719t1he217.jpg)
Tiibeti iseseisvusliikumine tundub jõudu koguvat. Tiibetlased on näiteks sotsiaalmeedia rõõmsasti üle võtnud: seal on võimalik Hiina õudusi näidata kogu maailmale.
Kui nüüd paralleelidest rääkida, siis 1982. aastal, kui suri Brežnev (Nõukogude Liidu juht Leonid Brežnev – toimetus), ei arvanud vist keegi, et Nõukogude Liit laguneb kuue või seitsme aasta pärast. Ma olin küll noor poiss sel ajal, aga minule tundus küll, et see on üks igavene koletis, kes elabki igavesti. Aga lootus oli ikkagi, et äkki saamegi vabaks. Täna tundub ka Hiina kõikvõimas ja elu läheb seal ülesmäge. Hiina ehitab oma sõjalist võimsust ja on poolele maailmale käpa peale pannud, eks ole. Ehitab oma kaubandussuhteid ja nii edasi.
Eriti nüüd, kui USA on vabatahtlikult oma pehmest jõust loobumas.
Aga me kunagi ei tea, millal see võimaluste aken võib avaneda Tiibeti jaoks. Ja sellepärast arvan, et meil on mõistlik teda toetada ja aidata, et see valmisolek oleks olemas sel hetkel, kui võimalus saabub. Et me saaksime seda ära kasutada.
Teie külaskäik sinna eksiilvalitsuse juurde oli siis nüüd lihtsalt austusavaldus või tehti seal ka päris diplomaatiat?
Kindlasti tehti ka päris diplomaatiat ja oli sidemete loomist, aga ka ülekinnitamist. Mina olen ikkagi suhteliselt värske riigikogu liige, aga minu kogenumad kolleegid käisid juba eelmise aasta sügisel samasugusel visiidil. Aga nagu ma ütlesin, hästi tähtis on nende sõnum kaasa võtta ja neid aidata, et neil õnnestuks vajalikke diplomaatilisi kohtumisi saada.
Juhin tähelepanu, et meil on Euroopa Liit. Euroopa Liidul on oma institutsioonid, kes ka, mis seal salata, püüavad ühe Hiina poliitika teki all ikkagi avalikult tiibetlastega mitte liiga palju kokku puutuda. Midagi on aga alati võimalik teha ja lõpuks uuristab ka veetilk kivisse augu.
Ma oletan, et Hiina valitsus ei suhtu sellistesse visiitidesse hästi. Kas ametlik noot on Eestile juba esitatud?
Jah! Saime, nii et tolmas. Välisministeerium sai ametliku noodi ja kõik need riigikogu liikmed, kes delegatsioonis osalesid, said selle kirja koopia. Ilmselt oli see saadetud hoiakuga, et välisministeerium peaks meid kui parlamendi liikmeid korrale kutsuma. See on selge näide, kuidas totalitaarne ühiskond ei saa aru, kuidas demokraatlik ühiskond toimib ja kes kelle tööandja on. Ma juhin tähelepanu, et demokraatlikes riikides on parlamendi liikmed vabad.
Kuidas meie välisministeeriumi suhe Tiibetiga on?
Tuletan taas meelde, et ametlikult on meil ühe Hiina poliitika. Oleme aga korduvalt ka täiesti ametlikult ja lausa valitsuse tasandil öelnud, et Hiina on risk. Ta ei ole sõbralikult käituv riik ja neid ilminguid on järjest ka avalikkuse ette tulnud. Võtame kas või meie kaablite lõhkumise olukorra, kus otseselt oli Hiina laev mängus. See on kõige värskem asi, mis meelde tuleb, aga neid on veel.
Nii et mulle tundub, et hoiakud on muutumas, aga peame meeles pidama, et Eesti on läänemaailma osa ning püüdnud oma julgeoleku nimel rahvusvahelisi kokkuleppeid täita ja mitte liiga valjuhäälselt teha midagi, mis võiks Euroopa Liidu suurt partnerit nimega kommunistlik Hiina pahandada. Nii et praegu tundub see natukene nagu kuumadel kividel hüplemine.
Välisministeerium sai küll noodi, aga kas see intervjuu nüüd siin maalib teile punase märgi otsa ette? Te ei ole just Hiina-sõbralik.
Ma ei ole ammu. Arvan, et juba tollest ajast peale, kui keeldusin nende kultuuriministeeriumi esindajatele festivali pääsmeid andmast.
Nii et märk on ammu otsa ees?
Kindlasti. Olin ju ka tollel 2011. aastal dalai-laama visiidi üks korraldajaid, nii et ma olen täiesti kindlasti nimekirjas.
Aga kuidas saab eestlane Tiibetit üldse aidata?
Esiteks tuleks püüda endale selgeks teha, mis see Tiibet on, mis ta oli ja miks ta võiks olla. Mida tähendab näiteks dalai-laama, mida ta maailmas on teinud ja mida ta teeb – mis tema mõju on. Tuleks aru saada, milline on Tiibeti rahva saatus ja mis teeb selle rahva oluliseks kogu maailma, mitte ainult Eesti jaoks.
Väikerahvastel on mõistlik omavahel kokku hoida ja püüda üksteist vähemalt moraalselt toetada ja aidata. Aga ma arvan, et eestlane teeb seda juba, arvestades seda, mida olen kogenud kas või dalai-laama viimast Eesti-visiiti korraldades. Kui palju oli poolehoidu või kui palju kogunes rahvast dalai-laama avalikule esinemisele Vabaduse platsil tookord! See oli vägev. Keegi ei käskinud ega sundinud tulema. Inimesed tulid, sest tahtsid kuulata, ja neid oli tuhandeid ja tuhandeid.
Kui sa Indiast tagasi koju jõudsid, siis küllap oli mõelda nii üht kui teist. Tuletame meelde, et Eestilgi oli valitsus eksiilis.
Väike vahe Eesti kunagise eksiilvalitsuse ja Tiibeti eksiilvalitsuse vahel on see, et nendel on ka parlament ja seda valitakse perioodiliselt. Eestil oli ainult eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes.
Vaadates nüüd ida poole, tegelikult ka lääne poole, siis kas Eesti võib samasse seisu jõuda nagu Tiibet praegu, et on eksiilvalitsus ja põgenike kogukond kuskil võõras riigis?
Ma usun, et siiski mitte. Muidugi on alati riskid ja kes meist tulevikku ette näeb. Väikerahvastel on alati riskid. Ja me ei tea, mis on saja aasta pärast või viiesaja aasta pärast. Aga ma näen, et meie seis on mõõtmatult parem, kui tiibetlastel oli viiekümnendatel. Läänemaailm oli teisest maailmasõjast väsinud, tahtis ennast kookonisse tõmmata. Algas ka Korea sõda, seal püüdsid ameeriklased päästa, mis päästa annab, aga ikkagi said kolonialistlikud süüdistused kaela. Nõukogude Liit, kes tegelikult Korea sõja taga oli ja kes Mao võimule aitas, oli ju üliosav rahvusvahelist üldsust ära tinistama.
Praegune seis on minu arvates palju parem. Näiteks meie vabadust armastav Euroopa on praegu hoopis tugevam kui sõjajärgne Euroopa, mis oli sisuliselt varemetes. Kõigest sellest tulenevalt oli bolševike maailmavallutusplaanidele vastu seismine toona loiuvõitu. "Tead, katsume parem kokku leppida ja las nad saavad selle maatüki." Euroopa ja maailm on väga palju tugevam kui see 1951. aastal olnud maailm.
Ma pean seda küsima kas või sellepärast, et kogu see jutt on meie jaoks üsna kurjakuulutav: eksiilvalitsus, väikese rahva kannatused, küüditamised … Kas meil on mõni positiivne noot siia lõppu panna?
Mis mulle võib-olla kõige sügavama muljet jättis, on see, et kõikidest nendest üsna kurbadest lugudest hoolimata on tiibetlaste rõõmsameelsus ja positiivsus hämmastavad. Nad on hästi elujaatavad ja optimistlikud. Nemad mõtlevad ju sadu, võib-olla isegi tuhandeid aastaid ette ja käituvad ka vastavalt sellele. Nende vaim on tugev ja nende vaimne pidepunkt on budistlik õpetus ja dalai-laama. Dalai-laama, kes saab suvel 90-aastaseks. Ja kui nende käest küsida, mis edasi saab, siis nad vastavad rõõmsalt: "Ta sünnib uuesti."