Kommentaar: Ameerika hull valupunkt

Kristiina Vaarik Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Ühendriikides räägitakse lastele ilmselt tondijuttude asemel õudusjutte tervisekindlustusest ja eriti selle puudumisest, ent tõtt-öelda hirmutavad need lood vanemaid rohkemgi kui lapsi.

Eestlane ei pea üldjuhul tervisekindlustusele mõtlema, sest makse on kohustuslik ja sellega ei ole tarvis eraldi jännata. See arvatakse palgast maha ja neil, kes end töötuna kirja panevad, on kindlustus samuti automaatselt olemas.

Ameerika tervisekindlustuse probleeme ei jõua üles lugedagi. Alustagem sellest, et kroonilise haigusega inimest ükski firma kindlustama ei hakka, ja lõpetagem tõdemusega, et end maailma superjõuks tituleeriva riigi rahvastikust ei suuda 16,3 protsenti endale tervisekindlustust lubada. Seejuures on arstiabi neile 49,9 miljonile kindlustamata inimesele vist maailma kalleim ega ole mingi ime, kui mõni peab pärast rasket haigust pankroti välja kuulutama või maja maha müüma.

Lugesin ajalehest «City Paper» ühe prantsuse mängufilmi tutvustust. Noored vanemad võitlevad selles linateoses kaasasündinud südameveaga lapse pärast. Mulle jäi kõige rohkem meelde ajakirjaniku mõte, et vähemalt ei pea nood prantslased muretsema, kuidas kõik operatsioonid lõpuks kinni maksta.

Ajaleht «Baltimore Messenger» kirjutas viiekuuse poja emast. Naisel on küll väga hea tervisekindlustus, kuid ränga geneetilise haigusega sündinud lapse ravikulud võivad ületada tema kahe miljoni dollari suuruse tervisekindlustuse limiidi juba enne, kui järglane beebieast välja jõuab.

Teine naine, kellel on tervisekindlustus, avastas alles enne sünnitust, et oli kindlustusfirmas unustanud teha risti raseduskaitse kohta, ja pidi maksma ämmaemandale oma taskust 4500 dollarit (3450 eurot).

Naistel puudubki tõenäolisemalt tervisekindlustus ja tihti peavad nad maksma kuni 50 protsenti rohkem. Kogu pere kindlustuskaitse on kümne aastaga kahekordistunud ja keskmiselt tuleb selle eest maksta aastas 13 770 dollarit ehk umbes 10 500 eurot.

Ameerikas ei tähenda see muide veel automaatselt täiskaitset, vaid enamasti peab inimene ise samuti rohkem või vähem raha välja käima.

Kolm suuremat kindlustamata inimeste rühma olid aastal 2010 Ameerika kodakondsuseta välismaalased, 19—25-aastased noored ja vaesed pered, kelle aastasissetulek jäi alla 25 000 dollari ehk 19 000 euro, millest pole ilmselgelt võimalik kulutada rohkem kui poolt tervisekindlustusele. Neil on võimalus saada esmaabi, mis pole samuti odav, aga vähemasti ei tohi ka tervisekindlustuseta inimest abi osutamata ära saata ning arve, mis saadetakse koju kuu või kaks hiljem, võib ju tasumata jätta.  

Minul on kogemusi Union Memoriali haigla kiirabiga, kus käisin kaks korda ägeda kõrvavalu pärast. Teenindus oli kiire ning antibiootikumide ning muude rohtude hind Eesti omaga võrreldav, aga kaks arvet küündisid 1200 dollarini ehk veidi rohkem kui 900 euroni, kusjuures arst üksnes vaatas kõrva ega teinud mingeid protseduure.

Esialgu maksis arved kinni mu abikaasa, aga loodan, et kodus Saksamaal tehtud reisikindlustus meie eelarvesse paraja augu löönud summa talle tulevikus tagasi maksab.

Mahukate operatsioonide hinnale ei taha ma mõeldagi, kuid ilmselt tekitab see hirmu paljudes ameeriklastes. Isegi ajakirjades räägitakse operatsiooniturismist, lähtugu see siis vajadusest või soovist olla ilusam.

Väidetavalt tasub ameeriklastel lennata isegi Taisse, kus operatsioon, lennupilet ja hotell lähevad ka ühtekokku maksma märksa vähem kui Ühendriikides tehtav lõikus.

Eestlasele on ilmselt üllatav ka see tervise- ja sotsiaalkindlustuse tahk, et Ameerikas puudub seadusega garanteeritud sünnitusjärgne lapsega kodus olemise aeg. Ema võib koju jääda maksimaalselt kolmeks kuuks, kuid selle eest ei maksta, kui just firma ei soovi seda oma töötajale kompenseerida või naine pole varem sõlminud vastavat kindlustust.

President Barack Obama lubas kandideerides, et teeb oma ametiajal tervisereformi, mis peaks 2014. aastal muutma kergemaks miljonite ameeriklaste elu. Kui ühed ja samad reeglid kehtivad kogu riigis, ei saa kindlustusfirmad ebameeldivate tingimuste tõttu turult lahkuda.

Just nõnda juhtus 1990. aastatel, kui Kentucky ja Washingtoni osariik pidid tarbijaid kaitsvad seadused seetõttu uuesti tühistama. Ülemkohtusse jõudnud plaanil on paraku nii pooldajaid kui vastaseid, mistõttu ameeriklased võivad kuni otsuse langetamiseni üksnes loota parimat.