/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
/nginx/o/2025/04/02/16750498t1haec2.jpg)
Teede ehitamise, parandamise või hooldamise puhul ei mõtle me eriti sellele, kui palju see maksma läheb, kes ja kuidas maksab või mis selle kõige taga peidus on. Mööda ilusat siledat teed, millesarnane näiteks Mulgi vallas hiljuti valmis sai, on küll tore sõita, aga ehituse ajal kirume segadust ning kui ehitajatel on jultumust veel ajutised foorid üles panna ja peab ootama, siis uhkab peaaegu igast autost pahameelt.
Iseenesest oleme aga seisus, kus iga vähegi suurem teetöö peaks tekitama rõõmu, sest maanteedesse on vaja panna tunduvalt rohkem raha, kui riigil panna on. Seejuures ei pea teid ainult hooldama ja uueks ehitama, vaid ka nõuetele vastavaks muutma, näiteks vana hea kruusateede musta katte alla panemise teema.
Transpordiameti tellitud analüüsi kohaselt on remondi- ja arendusvõlg aastaks 2054 üle kahe miljardi euro ning iga-aastased kulud nõuaks transpordiameti tellitud analüüsi kohaselt vähemalt 203 miljonit eurot, vastasel juhul seisame silmitsi riigiteede kehvemaks muutumisega. Eelmisel aastal läks riigiteedesse aga 93 miljonit eurot ning eelarve kohaselt läheb tänavu 107 miljonit eurot.
Prognooside tegemine on küll üsna udust tulemust pakkuv kunst, aga 2027. aastaks on eelarvesse ette nähtud 147 miljonit, mis annab lootust, et olukord paraneb. Lootused ei pruugi aga ellu jõuda ning ega paranemine tähenda heaks muutumist. Mine tea, mida teevad majandus ja maksulaekumised, kuhu liiguvad hinnad ning mis tulemusi annavad üle riigi korraldatavad teehooldehanked.
See kõik puudutab küll üksnes riigiteid, mitte kohaliku omavalitsuse omandis olevaid, aga kehvadest oludest tingitud liiklusõnnetused juhtuvad enamasti siiski nendel maanteedel, kus sõidetakse oluliselt suurema kiirusega kui asulas. Küllap võivad aga omavalitsusedki ühest suust kinnitada, et neilgi teede ehitamiseks, parandamiseks ega hooldamiseks just ülemäära palju raha ei ole.
Võimatut nõuda on võimalik, aga see pole mõistlik. Kui raha ei ole, siis ei ole ning senikaua, kuni Eesti ühist rahakotti rõhub vajadus teha väga suuri kaitsekulutusi, ei ole ka erilist mõtet loota, et seda raha tekiks. Iseasi on see, et kui praegu teid korralikult ei remondi ega hoolda, vajaduse korral paremaks ei ehita, siis lükkame selle töö lihtsalt oma laste rahakoti kanda. Veel täiesti eraldi küsimus on see, kui mõnus või ohutu meil on sõita krooniliselt alarahastatud teedel. Mine tea, ehk saab sellest 2023. aastal väljakuulutatud ja seni mitte kuhugi jõudnud liikuvusreformi käivitav jõud: autoga sõita on lihtsalt nii ebamugav või ohtlik, et rong tundub märksa ahvatlevam kui seni.