/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
/nginx/o/2025/04/01/16748846t1h5eef.jpg)
Viljandi maadlejatest, kes oma uhketest ja avaratest ruumidest ilma jäävad, on noortekeskuse ja maadluskeskuse saaga juures väga kahju. On ju aru saada, et lootus kokkuleppele jõuda suri alles pühapäeval, kui maadlejate esindaja lepingule allkirja ei andnud. Eriti kahju on noortest maadlejatest, sest selles loos on kõige suuremad kaotajad need Viljandi lapsed, kes käivad maadlustrennis.
See, et maadlejad peavad endale nüüd uusi ruume hakkama otsima, on suur hoop terve Eesti maadluselule. Eeskätt aga siiski Viljandi omale, sest vana spordihoone on armetus seisus ning lapsi sinna tagasi saata on korraga nii kurb kui ka piinlik. On poliitilisi kultuure, kus sellisel puhul lausa linnapea tagasiastumist nõutaks.
Tekkinud olukorda saab aga vaadata mitmest seisukohast. Ühelt poolt võib tõesti küsida, kas Viljandi linn peab toetama aastas kümnete tuhandete eurodega maadlust kui tippsporti, sest maadluskeskus on üle-eestilise ja kohati lausa rahvusvahelise haardega. Niimoodi vaadates võiks ju öelda, et kui linn peab valima, kas oma või võõras, siis tuleks eelistada oma ja kolida vanasse pangahoonesse noortekeskus. Eeldusel muidugi, et ratastel trikisportlased sinna mahuvad.
Ent koos maadluskeskusega ei saadeta majast välja vaid siia treenima tulnud maadlustippe. Eeskätt on see keskus ju ikkagi Viljandi laste tarbeks ja nii vahetame me sisuliselt ühed lapsed teiste vastu välja.
Selline lahendus tuleks mõistuspäraselt kõne alla, kui linn võtaks ette ja asuks spordihoone vana osa renoveerima, et ka maadlejatel oleks saal, mis vähemalt eemalt meenutaks XXI sajandit. Tegelikult suunatakse nad aga ruumidesse, mis olid lootusetult vananenud juba sajandivahetusel, kui mitte varem. See on kurb ja piinlik.
Ehkki maadluskeskuse esindajad näevad olukorda teistpidi, siis dokumentidest nähtub, et linn tõepoolest püüdis leida trikipargiga noortekeskusele mõnd teist kohta. Seda ei leidunud, vähemalt mitte sobiva hinna eest. Midagi pole teha, maadluskeskus oma noortetöö ja Eesti tippspordi arendajana peab nendes ruumides lõpetama ja uue asupaiga leidma.
Spordikooli maadlusrühm ei tohi aga selle pärast kannatada ja nii on vältimatu, et spordihoonesse tuleb koos lastega saata suur hulk raha ja ruumid korda teha. Spordihoone omakorda on remonti oodanud aastakümneid. See, millisesse seisu on linn oma kinnisvara lasknud laguneda, on ju otsesõnu öeldes kohutav ja vajab kiirabi.