/nginx/o/2024/03/22/15960500t1h1cc5.jpg)
/nginx/o/2025/04/01/16748845t1h566a.jpg)
Ma olen paraku üks neist inimestest, kellele on kellakeeramine alati halvasti mõjunud. Sügisel on seda lihtsam üle elada, aga paigast loksutab see ikka. Kevadine keeramine seevastu tähendab, et umbes nädal aega inimese tunnet pole. Kui see migreenihoogusid ei vallanda, on isegi hästi. Ja alati leidub selle jutu peale inimesi, kes mulle rõõmsalt ütlevad, et neid ei mõjuta see küll kuidagi. Mul on nende üle hea meel, aga mind ei aita see mitte kuidagi.
Kellakeeramise kehv mõju on üldteada. Hulk teaduslikke uuringuid ütleb selge sõnaga, et kokkuvõttes on kasu väike ja kahju üsna suur. Eesti politsei lausa postitab oma sotsiaalmeedialehtedele hoiatusi, et pärast kevadist kellakeeramist on õnnetusi varasemast rohkem, ning manitseb väsinult rooli mitte istuma. Üleüldine arvamus on, et see edasi-tagasi pendeldamine võiks ära jääda. Ja ometi teeme seda aastast aastasse nagu napakad.