Arutu looduskaitse ei ole arukas

Egon Valdaru Foto: Marko Saarm

Ajaleheloo tarbeks vestlesin sel nädalal Viljandis arboristina pärni pügava Robert Oetjeniga, kes on sel alal väga pädev: ta on Eesti ainus eurosertifitseeritud puittaimede spetsialist.

Arborist kurtis, et tihti tuleb tal oma tööd tehes kokku puutuda inimestega, kes tema peale pahandavad ning küsivad, miks ta puudel rahus kasvada ei lase. Mullu Viljandis arboristitööd tehes tuli tal alatasa sel teemal möödujatele aru anda ning selgitada, et linnas on vaja leida kompromiss inimeste ohutuse ja puude kasvamise vahel. Selleks, et suurte puude oksad ei murduks ning need autode ja inimeste peale ei kukuks, on neid vaja järjepidevalt kärpida.

​Pahatihti on padurohelised, kes väidavad end olevat looduskaitsjad, eluvõõrad ja teadmisteta. Kõige suuremad metsade kaitsjad elavad enamasti linnas ning tavaliselt on nad hoopis teiste elualade inimesed, näiteks muusikud või kunstnikud. Looduskeskkonda puudutavaid otsuseid tehes tuleks lähtuda asjatundjate arvamusest, sest nendel on selles vallas parimad teadmised ja oskused.