:format(webp)/nginx/o/2023/08/16/15526209t1h667f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/27/16741090t1h603d.jpg)
Kui Sürgavere jahiseltsi piirkonnas on hundid arvatavasti kõik lahtiselt liikvel olnud koerad juba nahka pistnud, siis nüüd on nad tõenäoliselt suundunud Suure-Jaani jahiseltsi aladele. Põhja-Sakala vallas Jaburi kandis läks ühel perel paaripäevase vahega huntide saagiks kaks koera.
Airi Kesa rääkis, et veidi enam kui nädal tagasi kadus ühel päeval nende ligi 60 kilogrammi kaaluv koer ning pererahvas on kindel, et lemmik langes huntide kätte. "Ta oli meil kogu aeg ukse juures ja majast kaugemale ei läinud. Teise koeraga koos oli julgem, läks veidi kaugemale ja tagasi ei tulnudki."
Paar päeva hiljem tuli perele teinegi halb uudis. Ühel hilisõhtul oli õuest kuulda võimsat huntide ulgumist. "Jooksime selle peale ruttu õue ja lasime koerad tuppa, üks neist oli aga juba kadunud," rääkis Kesa. See oli ligi 20 kilogrammi kaaluv toakoer. "Meil ei ole mets majast kaugel. Eks ta sinnapoole jooksis ja seal nad ta ära võtsid."
Mõlemad koerad olid lahtiselt ning liikusid vaid kodu ümbruses. Kesa rõhutas, et varem loomad öösiti kodust ära käinud ei olnud ning pole võimalust, et nad läksid lihtsalt hulkuma ja ühel hetkel koju tagasi võiksid tulla. "Kumbagi koera meil leida ei õnnestunud, aga maja lähedal oli näha huntide käigurada."
Perel on veel kolm koera ning neid hoitakse nüüd öösiti ruumis. "Lihtsalt ei julge neid õue lasta," tõdes Kesa ning lisas, et tunneb muret ka peres kasvavate laste pärast: kas neidki julgeb õue lasta, kui hundid maja ümber hiilivad. "Alles pühapäeval nägi tuttav meist kahe kilomeetri kaugusel kolme hunti."
Seda, et hundid õue tulevad, Kesa pere varem karta ei osanud, sest nende ümbruses pole murdmistest varem kuulda olnud.
/nginx/o/2025/03/27/16741091t1h2b34.jpg)
Suure-Jaani jahiseltsi juhatuse liige Evald Sepp on Jaburi kandis juhtunuga kursis. Ta ütles, et teateid koerte murdmisest on sel hooajal ka varem laekunud, kuid viimane seesugune oli sealses piirkonnas ehk novembris. "Kui Sürgavere jahiseltsi piirkonnas murdmised toimusid, siis olime ka neist teadlikud, sest tihti aetakse jahiseltside piirialasid sassi."
Sepp märkis, et seni on Suure-Jaani jahiseltsi poole peal huntidega olnud rahulik või siis ei ole juhtumitest teatatud. "Vahest ei teatata. Võib-olla võetakse juba loomuliku nähtusena."
Sepp tõdes, et inimene võtab endale koera pereliikmeks ja sõbraks ega mõtle üldiselt sellele, et võib tulla hunt metsast ja lemmiku lihtsalt nahka pista. "Kuidas seda siis teistele pereliikmetele, eriti lastele seletada ... Selline olukord on kahtlemata raske."
Küsimusele, kui tõenäoline on, et Suure-Jaani jahiselts võiks huntide küttimise loa saada, vastas Sepp, et see sõltub sellest, kui palju on kuulda kari- ja lemmikloomade kallal käimisest. Ta rõhutas, et neist olukordadest tasub ikka jahiseltsile teatada, sest selle järgi on võimalik hinnata, kui suur on piirkonnas huntide aktiivsus. "See võib muidugi iseloomustada üht kindlat isendit, kes on aru saanud, et nii saab kõhu täis, aga võib olla ka karja käitumine."
Sürgavere jahiseltsi juhatuse liige Alar Kolomets rääkis, et huntide rünnakutes koertele võib olla olnud väikene paus sellepärast, et hundid otsivad endale piirkonda: kui üks koht saab tühjaks söödud ja nälg hakkab näpistama, rännatakse uude kohta.
Sürgavere jahiseltsile ei ole koerte murdmistest viimasel ajal teateid tulnud. "Selliseid koeri, kes on olnud lahtised või hoovis, kuhu huntidel on ligipääs, meil enam ei ole. Ja koeri, kes on jäänud, hoitakse öösel ruumides," lisas Kolomets selgituseks.
Tema hinnangul on osa Sürgavere jahiseltsi piirialadel elavatest huntidest läinud Suure-Jaani jahiseltsi aladele. "Me hakkasime hunte jälitama, saime neile pihta ja mõned ka kätte. See tekitab neis hirmu ja nad kolivad sinna, kus end turvaliselt tunnevad. Suure-Jaanis huntide küttimiseks jahilube ei ole ja seal tunnevad nad end turvaliselt.”
Kolomets nentis, et huntide arvukus järjest suureneb. Aprilli lõpus ja mai alguses on oodata uusi pesakondi.
Kas hundid võivad aga hoovis mängivatele lastele ohtu kujutada? Kolomets lausus, et seda ei tea kunagi ette, kuid praegu on ta pigem seda meelt, et inimesi nad veel ei ründa. "Samas kui neil ikkagi nälg majas on, kolm-neli hunti karjas ja üks lõrina lahti tõmbab, siis kambavaim on kambavaim," arutles jahimees ning lisas, et hirmu külvata ei maksa, kuid olukord on ebareaalne nii kaua, kuni see kord käes on. "Kui huntide arvukus sellisel kiirusel kasvab ja neil süüa ei ole, võib nurka surutud loom olla ettearvamatu ja pole ime, kui nad inimest ründavad. Aga täna ütleks, et see tõenäosus on väike. Pigem on nad inimese suhtes kartlikud."
Suure tõenäosusega võib elamute ümber luusimist jääda vähemaks suvel, kui metsas hakkab uus eluring. "Seapõrsad on juba sündinud ja sündimas, varsti ka kitsetalled ja põdravasikad. Saaki hakkab peale tulema ja huntidel läheb elu lihtsamaks," lausus Kolomets, kuid lisas, et samas koeromanikele sajaprotsendilist kindlust anda ei saa, sest hundid on harjunud hoovides käima. "Hooviloomad on ju lihtne saak. Võta siis kinni, kuidas hundid mõtlevad."