MARGUS HAAV ⟩ Miks tuulikud said kaikaks rohepöörde ratastes

20.02.2025. Viljandi Pärnumaal Saarde vallas asuv tuulepark. Foto: Elmo Riig

Ma mõistan suurepäraselt neid maainimesi, kes avastavad postkastist kantseliidist kubisevas keeles ootamatu teate, et nende elamise lähedusse plaanitakse püstitada tuulikuid. Ma mõistan suurepäraselt neid maainimesi, kes hakkavad saadud sõnumis leiduva info põhjal asja edasi uurima ja avastavad, et kuskil on küpsenud plaan panna nende läheduses püsti 14 tuulikut kõrgusega 280 meetrit, ja kelle vererõhk selle peale kerkib pea tuulikukõrguseni. Ma mõistan neid hästi, ma olen ise üks nendest.

Põlise päikesekummardaja ja vana tihasetoitjana on mul väga valus vaadata, kuidas planeedi päästmiseks mõeldud rohelised ideed on aasta-aastalt ära mustatud ja sageli on seda teinud just need, kes peaksid kõike seda eest vedama ja propageerima. Tuulikuämber on üks näide sellest, kuidas kohe üldse ei peaks asju ajama. Külvad tuult, lõikad tormi. Õigupoolest on sedapuhku külv lastud isevoolu teed, aga torm on puhkenud vägev.

​Ma olen viimasel ajal maha maganud kaks olulist asja. Kuidas sai Dubai šokolaadist Eesti kõige kuumem maius ja kuidas tuulikutevastasus korraga kulutulena levima hakkas. Loodus ei salli tühja kohta, inforuumiga on samuti. Kui usaldusväärseid andmeid pole, siis rakendatakse ilmselge konflikt kiiremas korras poliitilise propaganda ja uhuu-entusiastide kaariku ette.